Jakob RosinFoto: Stanislav Moshkov
Tele
29. september 2019, 11:20

Jakob Rosin: ma ei tee neid asju, et teistele midagi tõestada (6)

„Ma olen püüdnud sellele mõelda ja polegi väga hästi välja mõelnud,“ vastas sünnist saati pime Jakob Rosin „Hommik Anuga“ saates küsimusele, mida ta tahaks näha kui ükspäev meditsiini arengu tõttu nägijaks saaks.

„Ilmselt valikut ei anta, ärkad ühel hetkel üles ja siis sa näed. Aga tahaksin käia nendes paikades ja saada päriselt aru, millised mu lemmik kohad välja näevad. Mul on loodusega suur side ja ma olen mõelnud, et millised need paigad on,“ sõnas ta.

Ometi on ta õppinud nii flöödi- kui ka klaverimängu. „Ma õpin kuulmise järgi. Ehkki on olemas pimedatele mõeldud punktkirjas noodikiri, aga seda ma ei oska lugeda. Õpetaja mängis erinevad kätepartiid diktofonile ja mängisin need kodus järgi,“ kirjeldab ta õppimise protsessi.

Kõike pimedana aga teha ei saa. „Ma arvan, et kõige esimene asi, mis mulle pähe tuleb, on ehk auto juhtimine. See oleks selline asi, mis aegajalt kasuks tuleb, samas neid asju on päris vähe, mida ma tahaks õppida, aga pole saanud,“ jäi alati positiivne Rosin taas optimistlikuks. „Võib-olla fotograafia, aga ma pole näinud sellel mõtet, kui ma neid ise ei näe.“

Tehnika on siiski suur ja oluline osa tema igapäevas. „Kasutan palju nutitelefoni, arvutit ja erinevaid seadmeid. Selles mõttes on sellisel ajal hea elada, et igapäev tuleb midagi uut välja,“ sõnas Rosin, lisades, et sõltub hästi palju telefonist ja nutikast käekellast.

Küsimusele, mis kohtades võiks rohkem pimedate peale mõelda, vastas Rosin, et tema arvates hakkab kõik mõtlemisest. „Iga uus asi mis loodakse, seal on oluline mõelda natukene kastist välja ja mõelda erinevate kasutajate peale. Kui sa teed kaubanduskeskust, siis kui sa laod sinna kõrgemaid plaate, kust läheb vabakäigu tee, see ei ole raske,“ selgitas Rosin.

Kõige keerulisem ongi tema sõnul liikumine. „Ühest kohast teise jõudmine. See koht võib olla mõnekümne või saja meetri kaugusel, aga mul pole õrna aimugi. See teadmatus, mis tulemas on, see on kõige keerulisem,“ selgitas Rosin. „Ma üritan alati ise kohale jõuda, aga eks see on päädinud ka ära eksimisega,“ muigas ta.

Kust tuleb aga tema lõputu rõõmsameelsus ja optimism. „Ma arvan, et see tuleb sellest kuidas mind kasvatati. Minu vanematest. Minu koolis olnud õpetajatest ja abiõpetajatest, kes aitas mind läbi tavakooli. Minu ümber on olnud sünnist saati inimesed, kes näevad ja kes suhtuvad minusse kui tavalisse inimesse, mitte kui inimesse kes ei näe. Aga kindlasti ka see, et minu otsustuses puudub selline väljend nagu ei. Ma ütlen alati jaa! Ja alles siis hakkan mõtlema, kuidas see võiks välja näha,“ muigas ta.

„Ma ei tee neid asju, et tõestada teistele, et näete inimene, kes ei näe saab ka. Ma teen, sest need pakuvad mulle huvi.“