ETV 65 | Mis on „Pealtnägija“ fenomen? Vahur Kersna: mõtlesime, et anname gaasi ja vaatame, kuhu tee viib (20)

20 aastat tagasi, 29. septembril 1999. aastal läks eetrisse esimene „Pealtnägija“. Vahur Kersna üritab kolleegide abil kergitada saladuseloori moodsa Eesti ühe edukama telenähtuse köögipoolelt, edu valemilt ja inimestevahelistelt suhetelt.

Saade algab muusikute-bändide võrdlusega. Kui Led Zepplin, biitlid ja ABBA olid muljetavaldavalt kaua koos, siis „Pealtnägija“ on selle kõrval fenomen.
„Mul on algus kaasas. Kohe näitan,“ alustab Toomas Lepp, kes oli Eesti Televisiooni (ETV) peadirektor „Pealtnägija“ algusaastatel. „Vahur Kesrsna oli selleks ajaks juba väga kuulus mees ja ETV vajas sellist meelelahutuslikku teležurnaali. Vahur tuli ühel päeval minu juurde ja ütles, et temal on idee olemas. Ja andis mulle paberi, mille peal oli kirjas „Pealtnägija“ põhimõtteline skeem"

Kersna oli „Pealtnägija“ saatejuht esimesed kaheksa aastat. „Mihkel Kärmasest õhkus kuiva, kompromissitud võitluskoera hõngu. Ta oli uue aja mees,“ meenutab Kersna oma kaassaatejuhti. „Sellist tunnetust ei olnud mitte ühelgi ETV ajakirjanikul ega saatejuhil. Mulle tundus, et koos võime liigutada mägesid.“

Kärmas ei jää komplimentidega võlgu: „Ta [Kersna] oli juba toona A-kategooria täht,“ räägib Kärmas, kes on algusest peale juhtinud „Pealtnägijat“. „Vahur tuhistas ringi, ajas oma lugusid, oli kogu aeg hõivatud. Polnud aega kantseldada... Võib-olla ta võttiski mind seepärast, et vaatas, et poiss saab enamvähem ise hakkama.“

„Pealtnägija“ tuli välja mõelda. „Teeme midagi lihtsat. Teeme saate, kus on lihtsad lood, mida inimesed vaatavad. Sellist saadet võib 20 aastat jutti teha,“ meenutab Maire Radsin, kes oli „Pealtnägija“ režissöör aastatel 1999–2007, Kersna sõnu saate esimesest koosolekust. Siis polnud saatel veel nimegi.
Kuidas saade sai endale nime? „Mihkel oli ühe öö veetnud pealkirju välja mõeldes. Neid oli üle 50,“ räägib Kersna. „ Ta hakkas neid mulle ette lugema ja kuskil 20 oli „Pealtnägija“. Ütlesin: „Stopp!“ Edasi pole vaja.“

Kersna paberi järgi, mille ta Lepale andis, andis mõista, et saade peaks olema publitsistlik, meelelahutuslik, käsitledes reeglina üldhuvi pakkuvaid teemasid. Lugude pikkus oleks umbes 8–12 minutit.

„Ega me ülemäära täpselt ei teadnud, mis saade see on, mida me tegema hakkame. Mõtlesime, et anname gaasi ja vaatame, kuhu tee viib,“ meenutab Kersna.

Ajakirjanduslikult oli tol hetkel plats tühi, hindab Radsin. „Seda konkurentsi, vaadata inimesele silma [lugu tehes], ei olnud sel ajal kuigi palju,“ räägib saate esimene režissöör.

Toonast telepilti iseloomustas tugitoolides või diivanites lösutamine ja seal heietamine. See „Pealtnägijale“ ei sobinud. „Esimeses saates toetusime [Kärmasega] mingitele pukkidele, aga see oli vale. Tuleb seista püsti ja olla aktiivne,“ meenutab Kersna.

"Pealtnägija" meeskond oli parim

Radsin moodustas tehnilise meeskonna, mis oli tol ajal olevatest võimalustest parim, alates valgustajates ja lõpetades monteerijatega.
„Oli väga harva seda tunnet, et sa teed tööd. Oli tunne, et see on elustiil, et sa teed midagi olulist, vajalikku,“ sõnab Katrin Vaga, kes oli „Pealtnägija“ toimetaja esimesed kuus aastat. „Maire oli päris karm. Tema oli ikka see, kes vaatas, et kõik nii-öelda peades sündinud oleks telekõlbulik. Ta suutis mingil imeviisil teha visuaalseks ka kõige visuaalselt vähemlubavamad lood.“

Esimesed seitse aastat oli „Pealtnägija“ kaameramees Pelle Vellevoog. Ta nimetab kõige stressirohkemateks aegadest neid perioode, kus ühe saatejuhiga tuldi välislähetusest ja teisega mindi kohe sinna uuesti järgmisel päeval. Mällu on tal jäänud aga see, kui ta käis Kersnaga Iraagis. „Kõige ohtlikum moment oli see, kui olime Vahuriga Hummeri tagapingil ja siis Hummeri sees läks lahti relv. Kuul lendas masinas ringi,“ meenutab Vellevoog.

„Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes suudaks kuulata [inimesi] nii tähelepanelikult kui tema [Kersna]. See on ka võti, miks ta saab selliseid intervjuusid, miks ta on neid saanud. Inimesed lihtsalt tahavad talle rääkida,“ meenutab 20 aastat saate produtsendiks olnud Piret Priisaar. Ta toob näiteks vendade Voitkade loo, mida kõik ajakirjanikud jahtisid, aga mille Kersna sai.

Saatejuhtina on Kersna ja Kärmas äärmused. Kui Kärmase lood keskendusid faktitäpsusele, siis Kersna tugev külg oli intuitiivne lähenemine: ta suutis ekraanile tuua sügavamaid, inimlikke virvendusi.

„Olime Mihkliga nagu Lennon ja McCartney. Nagu hilisem aeg on näidanud, ka eraldi päris head, aga koos, vähemalt tolles ajas, löömatud,“ iseloomustab Kersna koostööd Kärmasega.

„Enam me ei mäleta, aga toona tegi Vahur ikka igasuguseid tempe, mis oleks nüüd mõeldamatud,“ räägib Kärmas. Selle tõestuseks näidatakse saates, kuidas Kersna ületas Vene piiri.

Nende aastate jooksul ei toppinud saatejuhid mitte kordagi oma nina teiste lugudesse. Selleks polnud põhjust. „Mulle meenub üks korda, kus ta [Kersna] kannatus ikka katkes. Ma tegin nii umbse loo mingisugusest Väike-Maarja loomsete jäätmete tehase afääridest. See oli nii betoone lugu, et ta ütles: „See oli küll jama! Palun mitte enam korrata.“ Olen tänulik, õigesti ütles.“
Saate vahetekstid sündisid stuudios, sest nii tahtis Kersna. „Tulime kohale, vaatasime teineteisele otsa ja siis nad tulid. Tõsi, mitte esimese ega ka kuuenda korraga, aga kuskil kümnenda, kaheteistkümnenda korraga oli juba okei,“ räägib Kersna.

Ükski toimetuse koosolek ei kestnud algusaastel rohkem kui 15 minutit, sest ei olnud aega jaurata. Töö ootas. „Mäletan koosolekuid, kus minu jutt läks liiga pikaks ja Mihkel, ilma ühegi sõnata, tõusis laua tagant püsti ja läks tegema omi asju, millega tal oli kiire,“ räägib Vaga.

"Pealtnägija" muutus

Ühel hetkel vajas „Pealtnägija“ aga muutust ja Kersna ehk tahtis ka muud tööd teha. Kersna nimetab viisi, kuidas ta saate juhtroolist välja tõsteti, jõhkraks. „Kersna haigestus ja ei saanud enam saadet teha. Siis olime esimese suurema kriisi ees. Me ei teadnud, kuidas edasi minna. Oli selge, et oli mõttetu otsida teist Vahur Kersnat,“ meenutab Priisaar. „Pidime leidma uue tee.“

Aastaks 2007 oli turul juba paralleelseid saateid, mis tegid samasuguseid lugusid nagu „Pealtnägija“. „Väljakutse oli muidugi väga suur. Usun, et palju oli neid, kes ei lootnud, et me üle ühe või kahe aasta vastu peame,“ meenutab Rasmus Kagge, kes oli saate toimetaja ja ajakirjanik aastatel 2006–2016.
Kärmasest sai juhtvedur ning meeskonnale oli selge, et tuleb tõsta saate uurivat külge, unustamata samas vana formaati, mille vaatajad olid omaks võtnud.

Uued režissöörid ja saatejuhid andsid saatele uue elu, kuid andsid rohkem tööd ka toimetajale. Oli palju vaidlusi ja lugude ümbertegemist.
„Roaldil [Johannson] ja Rasmuse [Kagge] oli põtkumist Mihkliga. Neil oli oma visioon, aga ka Mihkel on kõva käe ja kindla nägemusega,“ meenutab Piret Järvis-Milder, kes on saate ajakirjanik olnud aastast 2011. „Noorel ajakirjanikul pole kerge.“

"Paljud inimesed küsivad, et teile tehakse ju ähvardusi ja on ohtlik ka. Realistlikult kõige ohtlikumad olukorrad on seotud transpordi ja liiklusega. Seoses "Pealtnägijaga" olen mina osalenud vähemalt kolmes liiklusõnnetuses või väga napikas," meenutab Mihkel Kärmas.

Itaalia ärimees lubas ära tappa

"Kõige teravamad hetked on televaataja jaoks kindlasti olukorrad, kus inimene ilmub telemajja ning valvelauast lasknud toimetusse helistada ja öelnud, et meil on väga kõva lugu pakkuda. Ja enamast on tegemist mitte kõige tervemate inimestega. Kes on hakanud rääkima lugusid kaitsepolitsei kiiritamisest ja millest kõigest veel," meenutab pikaajaline "Pealtnägija" saatejuht Rasmus Kagge.

Mihkel Kärmas meenutab, kuidas Itaalia ärimees Giovanni Sposato ähvardas teda. "Ta lubas küll, et tapab mind maha, tapab mu pere ära. Ja tantsib nende haudade peal ka veel. See nagu kergelt paneb mõtlema," räägib Kärmas, kuidas teda on seoses ajakirjanikutööga ähvardatud.

Kersna meenutab, et talle on aja jooksul korduvalt lähenetud jutuga, et ta mõjutaks Mihkel Kärmast, et ta ei teeks seda lugu. Aga kui keegi Eesti ajakirjanduses on täiesti kompromissitult äraostmatu, siis on see Mihkel," räägib Kersna. Mihkel lisab, et talle pole kordagi raha või meelehead pakutud, et lugu ära jääks. Kagge sõnul on ainult kloune olnud, et kellegi mõjutamine jätaks ära saate eetrisse ära jätmist. "Aga midagi tõsist pole olnud," kinnitab Kagge. 

Kärmase sõnul on tavaline, et inimesi välja vihastatakse, aga sellist asja pole olnud, et keegi ülemustest ütleks, et mingit lugu ei tohi teha. Anna Pihl ütleb, et tema tegi katki lugu, mis puudutas presidendi krediitkaardikulutusi. "Ja siis, mis sellele järgnes. Osad kiitsid. Aga see, kuidas meid maha tehti. Oma maja kolleegid kirjutasid avalikult ja halvasti. See surve oli meeletult suur. Olin terve päeva kodus nutnud. Ei suutnud seda välja kannatada," meenutab Pihl ühte raskeimat seika oma "Pealtnägija" karjääris.