Mikk Mägi: „Vanamees röövis meilt väga palju aega, higi, pisaraid ning perekonna närve.“

„Vanamehe saaga sai alguse seitse aastat tagasi, kui me tegime koos Peeter Ritsoga esimese „Vanamehe“ osa“, läheb noor animarežissöör Mikk Mägi tagasi aega, kui tal ja kursusevend Peetril jõudis kätte aeg lõpetada Eesti kunstiakadeemia animatsiooni osakond. Lõputööna tuli aga ette näidata nukufilm.

„Peategelase ehk siis Vanamehe karakteri mõtlesime Peetriga välja kahe peale,“ meenutab Mikk alguste algust. „Peeter jauras juba kooli ajal kogu aeg vanemehe häälega mingeid jaburaid lugusid, mistõttu hakkas see hääl ka mulle külge. Nii ma siis improviseerisin selle häälega täiesti kogema vasika sünniloo. Hakkasime seda lugu koos Peetriga arendama ning lõpuks vormuski see meie lõputööks ja sai nimeks „Mul šündis laudaš vašikaš“. Paraku hinnati meie tööd kesiselt,“ muigab Mikk. „Ja õigustatult, sest tehniliselt oli see üpris kehvake. Nii loo jutustamise kui ka muusikalise kujunduse mõttes. Õppejõud igatahes käsi plaksutama ei kippunud. Kusjuures lõputöö esitamisel oli isegi tingimus, et filmil ei tohi olla teksti, aga me rikkusime ka seda reeglit. Mis head nahka võiski siis loota! Nii oli meie lõputöö igas mõttes suur läbikukkumine. Õnneks saime siiski diplomid kätte,“ naerab Mikk.

Läbikukkumine või mitte, aga nii kui noored filmitegijad olid Vanamehe sketši YouTube'i üles riputanud, kogus see otsekohe üle 1000 vaatamise. Kuu aja pärast oli videol vaatamisi juba üle 10 000. Loomulikult olid sellise vaatajaarvuga rahul ka Peeter ja Mikk. „Põhiline oli siiski see, et olime tulemusega ise rahul ja et me tegime seda, mis meile endile tollal lõbus tundus. Lati alt me kindlasti tahtlikult läbi ei jooksnud. See, mis meie käte alt ekraanile vormus, oli see, milleni me tollal küündisime.“