Elu

Kuidas inimesed „sotsialistlikku söögilauda“ mäletavad  (22)

Valinud Anu Kannike , 28. september 2019, 00:01
PIDULAUD KOHVIK-RESTORANIS VIRU: 1985. aasta kevadel hakkas kehtima Gorbatšovi kuiv seadus, mis lubas toitlustusettevõttes ühe prae juurde serveerida vaid 100 g viina või muud kanget alkoholi. Pilt meie toonasest esindusrestoranist 1980ndatel.  Foto: Eesti Rahva Muuseum
"Leiba ostsin 20 pätsi korraga loomadele, ka saia ostsin hulgi, söötes seda kanadele. Keefiri ja petti ostes piirdusin kümne pakiga, sellest suurema osa söötsin seale. Küllap NSVL oli maailmas ainus jõukas riik, kes aitas oma kodanikel ka koduloomad toiduainetega üles kasvatada."

Nii meenutab nõukogude aja toidukultuuri oma ERMi arhiivis leiduvates mälestustes 1937. aastal sündinud Mati. Mälestused on kirja pandud aastatel 2003–2017 ja põhjalikumalt saab neid käsikirju ERMi arhiivis ka lugeda. Järgnevalt veel mõned ilmekamad mälestused nõukogude ajast. 

* Paar korda aastas peeti tsiviilkaitseõppusi. Punaarmee ohvitserid kogunesid staabiõppusele, tegelikult aga viina viskama. Meie kohus oli viia neile varjendisse vorsti ja angerjakaste, ka mitmeid viinamarke. Me oskasime teel auto peatada, ronida instrumentidega koorma otsa ja, kangutanud pisut kastikaanelaudu, saime meiegi osa tsiviilõppusest: natuke vorsti, natuke angerjat.

 Endel, s. 1921

* Tänapäeval tehakse propagandat, et söödaks vähem loomseid rasvu. Minu lapsepõlves oli rasvane sealiha kõige hinnatum toiduaine. Ootamatule külalisele pakuti ikka praetud soolapekki ja mune...

Tagantjärgi mäletan, et tänaval söömist loeti mu lapsepõlves ebaviisakaks. Ainult jäätist võis süüa. Kui vaatlen tänapäevaseid hamburgerisööjaid, siis ajab mõni lausa külmavärinad peale.

 Elvira, s. 1923

* Aastail 1976–1987 töötasin teeninduskombinaadis, siis vahetasime kaupmeestega infot uudistoodangu kohta. Mina tutvustasin neile müüki tulevaid uudistooteid ja hoidsin tellimise võimaluse. Nemad vastasid samaga, teavitasid mind müüki tulevast defitsiitsest kaubast. Seda võib vist nimetada süsteemiks „käsi peseb kätt“.

 Salme, s. 1924

* Erinevatel aegadel olid erinevad asjad defitsiitsed. 50. aastate lõpuni oli suhkur defitsiitne. 1954. aasta valimiste ajal sain osta 0,5 kg suitsuräimi, järelikult neid pidevalt müügil ei olnud. Lihtsam oleks vist kirjutada, mis ei olnud defitsiit, nagu näiteks jahu ja tangained, kuid ka jahust oli 60ndate lõpus selline põud, et alla kolmeaastastele lastele ja seedetrakti haigetele väljastati saia, jahu ja mannat arsti retsepti alusel. Liha ja lihatooted on korduvalt olnud müügil lünklikult, sama kehtib ka koore kohta. Sibul on olnud defitsiitne, vist 70ndate lõpus või 80ndate alguses sai abikaasa sünnipäevakingiks 0,5 kg sibulaid. Muidugi puudusid pidevalt müügilt mitmesugused maitseained ja kohv. Majoneesi võis väga harva mõne purgikese saada.

Loomulikult ostsin toiduaineid ka igaks juhuks, kui õnnestus saada mingit defitsiitset kaupa, mis ei riknenud, näiteks kohvi. Vahel liikus mingi kuuldus, et üks või teine toidukaup kaob peatselt müügilt ja meie, kes me olime juba araks tehtud, tormasime otsekohe ostma. Tean juhust, kus kaastöötaja ostis kokku hulga võid, nii et see tal hiljem riknes.

 Stella, s. 1932

* Pulmad 1968. aasta augustis Abrukal: see on ka kõige parem aeg angerjapüügiks, nii et neid oli seal ohtrasti. Samuti tapeti üks lammas ja poest osteti veidi värsket sealihagi. Pool vasikat osteti kolhoosist, millest siis sülti tehti. Linnast oli appi tulnud toitude valmistamiseks paar meie pere tuttavat, kes siis end selles valdkonnas veidi kodusemalt tundsid ja üht-teist tarka oskasid ette võtta. Siin laual juba oli ka kartulisalat, kuid see ei olnud maarahva seas eriti populaarne. Põhiline söök baseerus ikkagi lihatoitudel ja nende lõikudel, samuti kalal ja süldil. Ka olid koogid ja tordid kohviga. Pulmalauad olid õues ja neilt ei puudunud ka viin ning pruuniks kõrvetatud suhkruga tembitud puskar. Samuti oli naistele joomiseks omavalmistatud koduvein.

* Joominguid-sööminguid korraldati Brežnevi ajal igas asutuses. Ka koolidirektorite igakuine nõupidamine, mis toimus kordamööda igas koolis, oli alkohoolsete jookidega. Haridusminister Elsa Gretškina viibimisel Saaremaal oli peolaud rohke alkoholiga ja eriti minister õhutas kõiki jooma. Asutustes tähistati söömingute-joomingutega ametiühingu organiseeritud mitmesuguseid „töövõite“, autasustamisi jms. Pakuti kartulisalatit, rosoljet, kindlasti sülti, hakklihapalle, pikkpoissi, kotlette, marineeritud kala punases ja kooreses kastmes, praadi ja viinereid hapukapsa ja kartuliga. Laual seisid rulaadid, seakõrvad tarretises, hakklihaga täidetud seajalad, pasteediga täidetud munad, täidetud heeringarullid. Lisaks peedi-, kõrvitsa jms salatid ning magustoiduks paks kissell vahukoorega, mitmesugused tarretised, koogid.

Paljudele kontrollidele-inspektoritele korraldati uhke vastuvõtulaud, muidugi ka rohkete alkohoolsete jookidega. Üks niisugune raamatupidamise kontroll rääkis mulle, et need vastuvõtud olid nagu „Saaremaa pulm“.

 Urve, s. 1931 

* Pärast kolhooside moodustamist muutus igapäevane toidulaud. Kohalikud paadisadamad suleti... Kalapaadid, mis kohale jäid, põletati piirivalve poolt, sest meie rand oli ju Nõukogude Liidu läänepoolsemaks riigipiiriks. Kui oldi harjunud iga päev kala sööma, siis nüüd oli sellega lõpp. Inimesed tundsid end lausa haigetena. Soolasusega harjunud inimesed tegid suvel sibulasoolvett, kuhu kuumi värskeid kartuleid kasteti. Kolhoosnike igapäevasele toidulauale jäi meiereist tagasi saadud ning kodus hapendatud lõssipiim, millele lisati soola. Seda helbiti kausist tuliste tuhlite ning leiva kõrvale.

1960. aastatel ehitasime oma maja (alevisse – A. K). Sellepärast oli meie igapäevane toidulaud äärmiselt tagasihoidlik ja ühekülgne. Istutasime marjapõõsaid, panime vaarikad ja maasikad kasvama, et lastel oleks koduaiast midagi võtta. Kogu krundi sahkasime üles, et kasvatada kartuleid ja juurvilja. Abikaasa küpsetas kodus saia, tegi kartuli- ja kruubiputru, mitmesuguseid suppe. Värsket piima ostsime perest, kus veel lehma peeti. Kõrvalhoonesse ehitasin sealauda, kus kevadest jõuludeni kasvas kaks siga. Meil oli kodus ka suur küülikufarm, üle 70 hinge, sageli sai ka sealt toidulisa võetud.

Einvald, s. 1928 

* Sõjajärgsel ajal, nõukogude võimu algperioodil, kui meil oli talu, elasime enam-vähem nii, nagu enne sõda esimese Eesti vabariigi ajal. Peamise toiduse saime oma majapidamisest. Poest tuli osta ainult suhkrut, soola, riisi, heeringaid, kohvi, teed ja vahel mõnda nipet-näpet veel. Toitu valmistati kodus, poolfabrikaate ei kasutatud, väljas söömas ei käidud. Hoidistest tehti peamiselt moose. Soolati seeni, kurke, silku, hapendati kapsaid.

Muudatused tulid koos kolhoosidega 1949. Esialgu oli veel vanadest varudest midagi võtta, kuid õige pea tuli hakata uut moodi elama. Tuli hakata leiba ostma. Nüüd tagantjärele mõtlen, mille eest üldse midagi poest sai, kuna kolhoosniku töö eest arvestati ainult normipäevadega. Raha ei kopikatki. Kõige raskemad olidki aastad 1950–60.

Abistajaid oli ka piiri tagant. Sealt (õe perelt) sain kohvi, riisi, tükksuhkrut, maitseaineid ja puljongikuubikuid. Pühadepakkides oli imeväärseid ilusates pakendites maiustusi.

 Helve, s. 1923 

* Kui raha otsakorral oli või poest midagi saada polnud, siis tünnipõhjas oli odrajahu, millest sai head putru. Kui piim ka oli otsakorral, siis kõlbas jõhvikasahvtile vett peale panna ja suhkrut ka. Aga kui suhkrut jätkus ainult peenikese pere jaoks, siis vanematele inimestele läks see kõhu täiteks sahhariiniga magustatult.

 Aime, s. 1927 

* 1947 abiellusin söökla ettekandjaga. Pulmalaua toidud valmistasime ise ja katsime laua. Ema elas maal, tema andis vasikaliha, see oli peamine peolaua roog. Sel ajal ei tohtinud maal talus kaht lehma pidada, oleks tunnistatud kulakuks. Keetsime sülti ja valmistasime prae kartulite juurde. Magustoiduks oli mannavaht marjamahlaga ja piim. Muud magustoitu sel ajal polnud võimalik valmistada. Napsuks oli puskar ja koduõlu.

 Valter, s. 1923

* 15. sünnipäeva tähistamine 1963 . aastal Abrukal: Kogu saare noored olid meile kutsutud ja ka koduõlu oli tehtud. Samuti tapeti üks oinas selletarvis ära ja liha oli meil siis mooritud soojaks toiduks. Laual olid ka suitsuangerjad ja lestad, ka plaadikoogid ja tort, mille siis külanoored kaasa tõid ja mis oli siis tolle eestiaegse kokahariduse saanud pereema kätetöö.leidsid midagi, mis on keedetud armastusega, peletab  nälja. Igast pudrust sai kroketit, igast kuivanud leivatükist või saianukist magustoit. Nõukogude aeg õpetas mulle algusest peale järk-järgult paranevaid ja aina rikkalikumaks muutuvaid toitumisharjumusi. Õpetas samas ka kannatlik olema ja kui vaja, siis jagama. Igal juhul õpetas leplikkust ja vajadust ka ise midagi ära teha parema saavutamiseks.

Külli, s. 1948  

*15. sünnipäeva tähistamine 1963. aastal Abrukal: kogu saare noored olid meile kutsutud ja ka koduõlu oli tehtud. Samuti tapeti üks oinas selle tarvis ära ja liha oli meil siis mooritud soojaks toiduks. Laual olid ka suitsuangerjad ja lestad, ka plaadikoogid ja tort, mille siis külanoored kaasa tõid ja mis oli tolle eestiaegse kokahariduse saanud pereema kätetöö. 

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee