Kuidas inimesed „sotsialistlikku söögilauda“ mäletavad (22)

Loodan, et ei lähe modereerimisele. Elati keskkonnasäästlikult. Plastikut tunti, kuid kasutati minimaalselt. Joogid olid enamasti pudelites, hapukoor purkides. Läksid oma purgiga poodi ja said osta ka lahtist hapukoort. Enamus kõik pakendati paberisse. Kasutusel olid võrgud juurvilja jaoks. Kahjuks tuleb nüüd uuesti hakata "jalgratast leiutama".

Liha poes sisuliselt ei olnud, see läks kõik venemaale, siia jäi kisa ja heal juhul jalad. Leib ja piim oli olemas. Räimi ikka aeg-ajalt leidus. Kellel oli maal majapidamine, neil oli endal toiduained olemas. Eks nad püüdsid aidata ka sugulasi. Lausnäljas vist küll keegi ei olnud.

Kohviga oli kitsas. lahustuva kohvi purgi saamine oli väga suur vedamine. Kui ehtsat polnud, tuli läbi ajada viljakohviga, kus kohviube oli vaid 5-10%. Vahepeal oli puudus ka šokolaadist. Nii et asemele pakuti Kamašokolaadi (50 gr, tahvel maksis 16 kopikat) ja ka mingit magusat "valget šokolaadi".tahvleid. Gruusia tee sorte oli kogu aeg saada, Ainus, millest puudust polnud oli alkohol.

maal tegid ka linnas elavad pered tootmist, mille müük oli kõik korraldatud, vagunid ette ja laadi aga koorem kapsaid peale, head hinnad saadi, osteti ühe kapsakoorma eest ziguliisid, niiet polnud see aeg miskit niii jube, töötajaid tuli hoida ja kasumitootjad mehed põllumajanduses said palka ka kõige rohkem-400-600.-,kui dired said 260-360.-,vat niii, varastamised olid isegi tolajal väiksemad kui nüüd suured sahkerdused maksumaksjate rahadega, sest siis oli ka kontroll olemas.

ka peale 60.ndate oli elu eriti maal super, sest kõikidel olid ikka maakohas olemas toiduks vajalik, sead, lambad,lehmad,pullid müügiks, kartulid ja muud juurikad, mesilased jne.....kõigeks selleks tuli perel muidugi ka tööd teha, hea oli see, et pullid ja põrsad viidi majandipoolse transpordiga Venemaale, selle ühe emise põrsaste eest saadi tolleaja terve aasta palgasumma, niiet vaesust maapiirkonna rahval küll polnud, linnas elavaile pereliikmeile saadi ka maal elavatelt vanematelt või ka sugulastelt.Kui aga oldi majandites tööl, müüdi kohe otse kas kontorist või sigalast värsket liha, piima

Lootsite tohutut vingu, aga inimesed nii ei arva.

Mäletan seda aega alates aastast 1965. Näljas polnud keegi. Tõsi, järjekordades tuli seista, selvepoode oli vähe, aga inimesed olid siis sitked. Siiani mäletan värske saia ja leiva lõhna. Kolhoosiperedel oli oma aiamaa, kus kasvatati kõik vajalikud juurikad (ka sibulad) nii enda tarbeks kui ka varumiskontorite kaudu müügiks, lubatud oli ka siga, lehm. Linnainimestel oli ikka nn kolhoosnikest sugulasi, kes toiduainetega varustasid, olid ka turud. Banaane ei olnud, puudust ei tundnud.