„PEALTNÄGIJA“ 20 | Rasmus Kagge taksomaffiast: mõtlesin, et täiesti pekkis, nad saidki teada, kus ma elan! (18)

„Minu „Pealtnägija“ kümneaastase ajaloo üks põnevaim lugu oli kindlasti see, kui me jälitasime koostöös Kesklinna kriminaalpolitseinikega kümme kuud Tallinna vanalinna taskuvargaid. Küsimus polnud selles, et neid poleks varem filmitud, aga see oli eksperiment, kus leppisime teadlikult kokku, et peame lindile saama konkreetse süütõendi ehk konkreetse varguse hetke. Ja meile ei piisanud ühest hetkest ega vargast, tahtsime korraga terve grupi maha võtta. Selleks, et seda pildile saada, käisime kümne kuu jooksul – see venis nii pikaks, sest ajad ei klappinud – viis nädalavahetust Tallinna vanalinnas ja sadamas piilumas ja varitsemas,“ meenutab Kagge.

Esimesel korral mindi vanalinna Pealtnägija“ taksobussiga, mil mustad klaasid. „Operaator Teet istus ja filmis bussi esiaknast. Saime juba ka varguskatse peale, aga jäime varastele vahele. Pärast seda ei toimunud mitu nädalavahetust midagi, sest nad said aru, et neid jälitatakse ja jälgitakse ning nad ei teinud ühtegi liigutust,“ ütleb ta.

„Selleks, et lugu ikkagi edasi teha, rentisime ülikoleda, lillat värvi ja klouni piltidega suure peobussi. Kuna seisev buss oleks kahtlane, lavastasime olukorra, kus ajastasime peobussiga lilleputkade ette sõitmise täpselt selleks hetkeks, kui kesklinna politseinikud ütlesid, et on näha, et vargad liiguvad Raekoja platsi poolt Viru tänava lillekioskite poole. Just sel hetkel, kui vargad olid Viru väravate juurde jõudnud, sõitsime bussiga kohale, tegime uksed lahti ja lasime välja karja naisi, kes olid kõik minu kalli naise Kaija sõbrannad ja tulnud maskeeringuks tüdrukuteõhtut tähistama,“ räägib Rasmus.

Sel korral oli plaan edukas. „Saime filmile hetke, kuidas vargad seisavad ja viskavad tšikkide üle nalja. Tänu sellele, et vargad arvasid, et see ongi tüdrukuteõhtu, said Kesklinna kriminaalpolitseinikud ja „Pealtnägija“ operaatorid rahulikult terve päeva lillekioskite ees selles koledas peobussis ülimõnusaid kaadreid sellest, kuidas vargad toimetasid.“

Lõpp loole saabus mõned kuud hiljem. „Siis saime nad sadamas päris lõpuni varguste pealt kätte ja füüsiliselt varguste pealt kinnipidamise ilusti ka kaamerasse. See on minu elu üks kõige pikaajalisem ajakirjandustöö, mis tasus end ka väga kenasti ära.“

Kurioosum taksomaffiaga

Ka Kagge pidi saates töötamise jooksul ähvardustega kokku puutuma. „Tegin 2007. aasta sügisel esimest korda „Pealtnägijas“ taksomaffia lugu, mille olukord oli päris terav. Võtsin päris takso, mängisin taksojuhti ja sõitsin mafioosode külje alla kliente ootama, kuni nad mind lõpuks ähvardama tulid. Saime selle ka ilusti lindi peale. Kõik oli super, sellest sai hea loo ja pärast seda tuli ka kõva sabin, kui linnavalitsus ja politsei tegid reide ning taksojuhid aeti lõpuks minema. Mina, kes ma olin selleks ajaks olnud 10-12 aastat krimireporter, ei kartnud sisuliselt mitte midagi. Arvasin, et mis sealt ikka tulla saab – minu katus on politsei ja kõik on hästi.“

Kui loost oli juba mõni aeg möödas, tuli Rasmus ühel õhtul koju ja leidis postkastist ilma margita postkaardi. „Postkaardi peale oli kirjutatud: „Me teame, kus sa elad. Taksojuhid.“ Mul oli esimest korda elus sõna otseses mõttes junn jahe. Mõtlesin, et täiesti pekkis, nad saidki teada, kus ma elan!“ meenutab mees teda tabanud šokki.

„Sel hetkel, kui näost kaamena seda postkaarti vaatasin, ei suutnud mu naine enam naeru pidada ja hakkas minu kõrval kõva häälega naerma. Siis ta tunnistas üles, et hoopis tema oli selle kaardi saatnud,“ naerab ta. „Ma tõesti arvasin, et nüüd on kellad, nüüd jõudsime pärale! Kuid tuli välja, et mu kallis naine oli ülifiligraanselt ägeda nalja teinud. Selline huumor on maailma parim huumor ja jätkugu ainult samasuguseid vimkasid igaühe ellu. Mul tuli pärast suurt naerupahvakut kindlasti eluaastaid juurde,“ lisab ta.