Jim Ashilevi kohtas Brüsselis oma suurimat iidolit Bret Easton Ellist: tänu temale sai minust kirjanik

Bret Easton Ellis on USA kirjanik, stsenarist, režissöör, produtsent ja taskuhäälingujuht, kelle tuntuim novell on „Ameerika psühhopaat“. Ashilevi ja Ellise juhuslik kohtumine toimus pärast seda, kui Brüsselis olles soovitati Ashilevil külastada Bozari galeriid. Kui ta internetist uuris, kas seal ka midagi huvitavat toimub, avastas ta, et tema lemmikkirjanik kohtub just sel päeval selles galeriis oma lugejatega. 

Muidugi mõista läks Ashilevi Ellisega kohtuma ning see jättis tugeva jälje mõlema ellu. Ashilevi on ka Ellise podcast’i (taskuhäälingu - tõlk.) suur fänn. „Ta tegi minust pilti, sest ta ei suutnud uskuda, et keegi Eestist kuulab tema podcast’i,“ tõdeb Ashilevi.

Kuidas Ellis sind täpsemalt mõjutanud on, miks ta su elus nii suurt rolli mängib?

„Ameerika psühhopaadi“ lugemine keskkoolis oli mu esimene tõeliselt painav lugemiskogemus, mis ühtlasi muutis mu arusaama kirjandusest. Sealt edasi lugesin järjest kõik tema teosed läbi ja need on mind saatnud sellest ajast peale. Tema laused on perfektsed, tema keelekasutus on elegantne, jahe ja täpne. Ta on atmosfäärimeister. Ta on mind tohutult mõjutanud ja õpetanud.

Lisaks sellele, et ma ikka aeg-ajalt mõtlen, mismoodi ta suutis seda või teist meeldejäävat stseeni kirjutada. Näiteks „Glamoramas“ on üks lennuõnnetuse stseen, mida on võimatu unustada, kuid see on vaid üks näide paljudest), on tema podcast olnud juba kuus aastat minu olulisim teejuht popkultuuri minevikku, olevikku ja tulevikku. Ta on geenius.

Kuidas temaga kohtuda oli? Sageli juhtub nii, et kui inimene kohtub päriselt oma suure eeskujuga, võib järgneda pettumine, kuna inimene päriselt ei pruugi vastata ettekujutusele, mille oma peas temast oled loonud.

Tõsi. Teine asi, mis võib juhtuda on see, et fänn muutub oma eeskujuga kohtudes ise imelikuks, hakkab higistama, värisema ja kokutama ning teeb või ütleb midagi, mille pärast ta veel mitu aastat põeb. Kartsin seda viimast asja isegi rohkem. Õnneks oli elukaaslane Gea terve päev minuga ja toetas mind, et emotsioonid üle ei keeks. Kui ma lõpuks Ellisega kohtusin, oli kõik väga tore, suhtlus oli muhe ja vahetu.

Millest te rääkisite? Kirjandusest, raamatutest, filmidest? Milline ta sinuga suheldes oli?

Rääkisin talle, et keskkoolis tema raamatute avastamine aitas mul mõista, et minust peab saama kirjanik. Kuna ta oli vahetult eelnenud lugejakohtumisel öelnud, et pole enam üldse kindel, kas romaan on tema jaoks parim ja kõige vajalikum viis enese väljendamiseks, kui ta saaks teha ka podcast’e ja filme, pidasin vajalikuks talle rõhutada, et tema romaanid muutsid mu elu.

Filmidest me otseselt ei rääkinud, kuid filmikultuurist ja -ajaloost räägib Ellise podcast The Bret Easton Ellis Podcast, millest ma pole viimase kuue aasta jooksul ühtegi osa vahele jätnud. Ta intervjueerib põnevaid filmitegijaid, näitlejaid, kirjanikke ja muusikuid. Kanye West, Marilyn Manson, Chuck Palahniuk ja Quentin Tarantino on vaid mõned näited tegelastest, kes ta stuudiost aastate jooksul läbi on käinud. Ütlesin talle, et ta peaks Morrissey külla kutsuma. Ellis oli muhe ja soe.

Mis sulle temaga vestlemisest eredamalt meelde jäi? Jagas ta sulle mingeid tarkusteri või nõuandeid?

Mulle tundus, et ta oli liigutatud sellest, mis ma talle rääkisin. Üllatav ja koomiline hetk oli see, kui ta palus luba teha minust pilti, kui mainisin talle, et mina olengi see tüüp Eestist, kes talle koos teiste kuulajatega vahel saatejärgsetes vestlusringides küsimusi saadab. Ta ütles, et tema saate produtsent Adam Thompson kindlasti rõõmustab, kui seda pilti näeb.

Kas ta oli Eestist enne sinuga kohtumist kuulnud? Ja miks ta nii imestunud oli, et keegi Eestist tema podcast'i kuulab?

Vast ikka oli, kuid Ellise podcast’i kuulajaskond pole maailma mastaabis teab mis suur ning Eesti kuulajaskond moodustab sellest veel omakorda kaduvväikse protsendi. Tean, et peale minu on Eestis vähemalt kaks agarat kuulajat veel. Võib-olla meid ongi siis kokku kolm. Siit ka üleskutse: minge Ellise Patreoni ja hakake kuulama! Muuhulgas on see saade inspireerinud ka minu ja Ivo Krustoki saadet „Popkulturistid“.