Inimesed

Suri insener Fred Ise, kes 1941. aastal heiskas sinimustvalge lipu (1)

Jaanika Vilipo, 25. september 2019, 16:42
Fred Ise (paremal) koos Mart Laariga. Arhiivifoto.Foto: Tiina Kõrtsini
23. septembril suri insener Fred Ise. 28. augustil 1941. aastal oli just Ise see noormees, kes võttis maha punalipu ja heiskas uuesti sinimustvalge.

"Suure kurbusega teatan, et Baltimore'i Markuse koguduse kauaaegne liige ning pikalt teeninud esimees Fred Ise läks igaviku teele täna varahommikul," teatab kogudus 23. septembril. Fredi jäävad mälestama abikaasa Anne-Liis, vend Rein, kasulapsed Eric Deklau, Ingrid Zabaa, Karin Rainey ning kuus lapselast. 

Fred Ise õpetas aastal 1944 Jakob Westholmi Gümnaasiumi ning õppis aastatel 1946–1949 Müncheni Tehnikaülikoolis. Lisaks sellele õppis ta Johns Hopkinsi Ülikoolis ning on lõpetanud ülikooli Texas Western University. 

Fred Ise oli 1978.–1985. aastatel Baltimore'i Eesti Seltsi esimees ning kohaliku eesti koguduse kauaaegne esimees.

Fred Ise on inspireerinud multitalent Mart Sanderit, kes kirjutas tema tegelaskuju sisse romaani "Litsid". Härra endaga õnnestus Mart Sanderil ka isiklikult kohtuda, kui Ameerikat  külastas.

Fred kirjutas 1941. aasta augusti ärevatest hetkedest meenutuses "Lipu heiskamise lugu": "Pika Hermanni tornis lehvis punase ja haakristiga lippude vaheajal sinimustvalge trikoloor, mida olid sinna viinud, läbi veel sõjakeerises oleva linna, neli Westholmi Humanitaargümnaasiumi õpilast. Kuigi ainult lühikeseks ajaks, lehvis ta seal Eesti riigilipu sümboolses asukohas, et väljendada suurriikide tallatud eesti rahva kustumatut tahet iseseisvusele. See oli ajalooline sündmus, mida ei tohiks unustada. Sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel oli alanud sama aasta 22. juunil. Kuigi sakslaste pealetung edenes alguses hästi, jäi see juulis peatuma Lõuna-Eestisse. Augustis hakkas rinne jälle liikuma, jõudes kuu lõpul Tallinna alla."

Ise oli tollal 16aastane ning elas koos vanemate ning kahe vennaga Pärnu maantee ja Liivalaia tänava vahel asuval Ahju tänaval. Oma meenutustes kirjutab Ise, kuidas juba mõnda aega oli tunda Tallinnale läheneva lahingu mõju: "Sadamas ja reidil oli hulk Vene sõja- ja transpordilaevu. Linn oli punasõdureid täis ja Eesti kommunistlikud "liidrid" olid Venemaa poole jalga laskmas. Elanikud ei tohtinud õhtul kella kaheksa ja hommikul kella kuue vahel majadest välja tulla. 25. augustil oli rinne juba Ülemiste järve lähedale jõudnud. Päev läbi oli kuulda kahurite ja kuulipildujate tulistamist. Öösel oli rahulikum, kuid aeg-ajalt kostsid ka siis kuulipildujate pursked.

"27. augustil toimus Tallinna vallutamise pealahing. Ägeda Vene laevastiku tule all ründasid Lasnamäel asuvad Saksa üksused venelaste kindlustatud positsioone, mida kaitses ka punaste soomusrong. 28. augusti hommikul tungisid Saksa üksused linna sisse ja jõudsid Saksa sõjaväe andmetel kella poole kaheks peale lõunat Raekoja platsile. Pärast Lasnamäelt kostva öise kuulipilduja- ja kahuritule lõppu tekkis meie linnaosas vaikus."

Kella kümne paiku läks Fred koos venna ja naabrimajas olnud noore meremehega linna, kus kohtuti teiste koolivendadega, Harry Parsmani ja Olev Steinmanniga, kes olevat paar kilomeetrit lääne pool asuva hipodroomi lähedalt tulnud, kus nad Saksa sõjaväeüksust olevat näinud. "Otsustasime, et enne sakslaste Toompeale jõudmist peame punaste lipu Pika Hermanni tornist maha võtma ja selle Eesti lipuga asendama. Küsimus oli aga, kust saada sobivat Eesti lippu?" kirjutas Fred.

Parsman, kelle isa oli Tallinna linnavalitsuse Teedeosakonna juhataja, arvas, et säärane lipp võiks olla linnavalitsuse hoone kojamehel. Tema käest poisid saidki suure sinimustvalge, mida kojamees oli säilitanud kogu kommunistide terroriaasta, oma elu kaalule pannes. Parsmani pistis lipu pintsaku põue, sest avalikult sellega relvastatud Vene ja hävituspataljoni sõdurite vahelt läbijooksmine oli ohtlik, ja noormehed jooksid Toompeale.

Kui poisid vene kirikust mööda lossi poole tõttasid, nägid nad selle ette kogunenud rahvast. Seepeale tõmbas Parsman lipu põuest välja, lastes sellel kahe käe vahel lehvida. "Rahva ovatsioonide saatel jooksime neljakesi läbi kangialuse lossi sisehoovi tornipoolsesse nurka ja sealt edasi läbi ukse trepist üles torni viiva raudukse juurde."

Oma pettumuseks leidsid noored, et torni viiv rauduks oli lukus. "Enne lossi sisenemist olime näinud, et ühest torni laske- ja vaatlusaknast rippus alla kaabel. Arvatavasti olid venelased torni vaatluspunktina kasutanud. Arvasime, et ehk saab lossi katuselt kaablit mööda torni aknast sisse ronida ja siis tippu minna. Toompeal meie grupiga ühinenud Tartust pärit keskkaalu poksija Käärik, kes oli mu venna tuttav, püüdiski seda teha, kuid ei mahtunud torni aknast läbi. Lipp sattus siis minu kätte."

Tulnud tagasi torni ukse juurde, nägi Fred Ise, et keegi oli kuskilt raudkangi toonud. "Püüdsime sellega ukse luku juures olevat müüri lõhkuda, mis edenes aga visalt. Siis tuli keegi joostes trepist üles ja teatas, et sakslased on Lossiplatsile jõudnud. Kõik ruttasid alla, et neid kohata, ainult mina jäin veel minutiks ukse juurde mõtlema kuidas seda lahti teha.

Kui ma teistele järgnesin, tuli mulle alla minnes hoone sisetrepil vastu saksa allohvitser, kes tahtis teada, mida ma seal teen. Kuna olin saksa keelt õppinud, vastasin, et tahame Eesti lippu torni heisata, aga ei saa ust lahti.

Tema, kes rääkis ka aktsendiga eesti keelt, ütles seepeale, et sinna ei panda mingit Eesti lippu, sest sinna läheb Saksa lipp. Ma vastasin, et ei lähe, sest sinna läheb Eesti lipp. (Tookord arvasime, et sakslased lasevad meil iseseisvuse taastada.) Mees võttis tupest revolvri ja ütles: "Sinna läheb Saksa lipp!"

Sel momendil tuli trepist üles saksa ohvitser, kes tõmbas allohvitseri käevangust minust eemale ja ütles: „Jäta rahule!“ Läksime siis kolmekesi alla lossiesisele väljakule, kus nägin lahtist Saksa sõjaväe staabiautot, korviga mootorratast ja üht soomustatud sõidukit sõduritega. See oli vist Paldiski maantee poolt linna sisenevate Saksa vägede luuresalk. Seal olid ka meie grupi poisid.

Nägin mootorratta külgkorvis saksa käsigranaate (pudrunuia sarnased) ja küsisin korvi kõrval seisvalt sõdurilt, kas ta annaks mulle paar granaati torni ukse lahti lõhkumiseks. Ta ütles, et peab selleks ohvitserilt luba küsima. Läksime siis koos ohvitseri juurde (see, kes mind trepil päästis), kes lubas meid aidata, juhul kui me ka Saksa lipu kuhugi heiskame.

Keegi soovitas, et me heiskaks Saksa lipu lossi kangialuse kohal olevasse vardasse. Ohvitser nõustus sellega ja andis meile väliautost väikse, haakristiga Saksa sõjalipu. Sven ja Helmut Lelov läksid siis sellega lossi katusele,

Käis õudne pauk ja kogu ukse ümbrus oli suitsu ja kivitolmu täis. Läbi selle nägin seinas ukse asemel suurt auku. Astusin sellest läbi ja jooksin lipuga keerdtreppi mööda torni tippu.
Üleval nägin üle torni ääre rippuvat suurt punast lippu, mis oli ühest nurgast veel nööriga varda küljes kinni. Rebisin endale selle küljest tüki. Märkasin siis, et varras oli katki, mis tegi Eesti lipu heiskamise raskeks. Kuskilt oli lastud varda pihta ajal, kui me lossis olime. Lelov teadis rääkida, et seda oli teinud saksa sõdur kuulipildujaga lossiesiselt väljakult.

Peatselt järgnes mulle vend Sven. Tuli juurde veel teisigi. Ka nemad hakkasid endale Vene lipu küljest tükke rebima.

Arutasime, kuidas Eesti lippu heisata. Keegi noormees, vist Käärik, ütles, et tema saaks varrast pidi üles ronida ja lipu pealpool trosse varda külge kinnitada. Andsin talle lipu ja inimestest moodustatud püramiidi abil õnnestuski tal seda teha. Nagu pikast unest ärgates hakkas lipp tuule käes aeglaselt edasi-tagasi liikuma, siis ühe nurgaga lehvitama ja äkki, värskes tuulehoos ennast sirgu ajades, majesteetlikult üle hilissuvise linna lehvima.

Siis hakkasid helisema Tallinna kirikukellad, esiteks Toomkirikus, siis vene kirikus, siis Jaani kirikus ja lõpuks üle kogu linna. Oli kuulda, kuidas rahvas Lossiplatsil ja Vabaduse väljakul spontaanselt hümni hakkas laulma. See oli üllas moment!

Hüppasin torni tippu ümbritseva, peaaegu meetrilaiuse kaitsemüüri peale, et paremini näha, mis all toimub. Seistes seal, nägin üle Harjumäel kasvavate puude, mis siis veel vaadet ei seganud, kuidas rahvas Vabaduse väljakul põletas suuri, hoonete seintelt maha kistud Stalini ja Lenini pilte. Igal pool olid rahvahulgad Eesti lippudega. Isegi kaugelt võisin tunda nende suurt vaimustust ja rõõmu. Kuid mitmelt poolt tõusid veel tulekahjude suitsupilved ja reidil oli veel näha lahkuvat Vene sõjalaevastikku.

Tulin torni ääre pealt maha ja läksin trepist alla Lossiplatsile ning sealt edasi Vabaduse väljakule. Tagasi vaadates nägin sinimustvalget trikoloori uhkelt Pika Hermanni tornis lehvimas.
Hinges oli suur rahulduse tunne, nagu oleks lõppenud luupainajalik öö."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee