ARVUSTUS | Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et „Õnne 13“ on oma autentsuse kaotanud? (114)

“Õnne 13” on, vähemalt minu jaoks, Eesti televisiooni ajaloos üks tugevaid raudpolte, mis on kindlalt ja vankumatult aastakümneid, olenemata tema ümber mäslevast teletormist, alati püsima jäänud. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis pean tõdema, et selle osaks oli vahelduva eduga alati ka “Õnne 13”. 

Mäletan, kuidas laupäeviti pärast saunaskäiku kogu pere, alates vanavanematest, kuni lasteni, teleka ette kokku tuli, et Õnne tänava elanike seiklustele kaasa elada. Tol ajal tähendas televisioon inimeste jaoks hoopis enamat ning “Õnne 13” oli seriaal, mida inimesed ikka järjepanu vaatasid ja millele kaasa elati. Selles oli alati parajal määral eestlaslikku stoilisust, kuid piisavalt actonit ja draamat. 

Pean tõdema, et sellel kevadel oli minu elus suur nostalgiaperiood ning ma tundsin suurt himu “Õnne 13” otsast peale hakata vaatama. Muidugi mõista pole ma kõiki episoode näinud, eriti varasemate hooaegade omi. Seega otsustasin, et selle asemel, et puhkusehetked Netflixi, YouTube’i või väärtfilmide seltsis veeta, viidan ma need hetked Eesti teleklassika, ehk “Õnne 13” keskel.

Mu elukaaslane arvas kindlalt, et mul on mingisugune suur mentaalne kriis, et ma seda teen, sest talle ei mahtunud pähe, et üks tervemõistuslik noor inimene vabatahtlikult “Õnne 13” hakkab otsast peale vaatama. Mu kaks sõpra, kes minuga täpselt sama vanad, aga mõistsid, miks ma seda teen ja tõdesid, et selliste retrosarjade vaatamine on kuidagi lohutav – neid vaadates tuleb paratamatult meelde lapsepõlv, ehk aeg, mil kõik oli nii tore, muretu ja turvaline. 

Ma jõudsin “Õnnet” vaadata kuni umbes 500. episoodini ning siis sai mu vaatamistuhin kuidagi loomulikult otsa. Aga tänu sellele on mul hetkel väga hea võrdlusmoment praeguse ja kunagise “Õnne” vahel. Minu arvates jäi “Õnne” tipp aeg sinna 2006-2007 aastate kanti. Siis oli elus veel Kaljo Kiisk ehk Johannes Saarepera, “Õnne 13” hing ja süda, siis mängisid seriaalis pea kõik tolleaegsed kodumaised tippnäitlejad. Ja tegevust, elu ja draamat oli seriaalis oi kui palju!

Kes on Are lapse isa? Kas Georg jagab siis voodit ja elu Evelini või Arega? Kas Oliver-Sten saab selle Merilini lõpuks siis kätte? Kas Allan leiab endale ikka töö? Mis pahandusi korraldab linnapea Palmi iseloomukas tütar? Kas Pille ja Põdra suhted saavad ikka korda? Mis saab Alma ja Johannese korteridraamast ja kas nende abielu ikka peab vastu? – sellised suhteliinid ja küsimused olid umbes sel perioodil “Õnne 13”-s üleval.

Ehk iga osa oli täidetud parajal määral draamaga, kõigi tegelaste elus toimus midagi põnevat. Minul kui vaatajal oli selle Morna väikelinna elu kõrvalt üllataval kombel üpris põnev vaadata. Kuigi “Tujurikkuja” väitis, et 20 aasta jooksul ei toimunud nimetatud seriaalis ühtegi sündmust, siis tegelikult toimus ikka küll. Jah, oli ka neid “Sisse-sisse, uks on lahti, tule istume ja joome kohvi” stseene, kuid kõigi tegelaste elus toimus seriaalis siiski väga palju. Ka need kohvistseenid arenesid alati emotsionaalseks sõnadevahetuseks, konjaki libistamiseks või millekski muuks põnevaks välja. 

Sarja iseloomuga karakteritest on alles jäänud vaid kest

Mis on “Õnnest” saanud aga nüüd? Pean tõdema, et ei ole viimastel aastatel seda seriaali väga vaadanud. Vahel, kui vanaemal külas olen ja ta laupäevaõhtuti kanali ikka ETV peale klõpsab, olen silmanurgast jälginud, mis sarjas toimib. Eelmise hooaja tipp-sündmus oli kindlasti Mare vangiminek, kuid rohkemat ma küll ei mäleta. 

Alanud hooaja esimest osa vaadates jäi sisse aga tühi ja pettunud tunne. Mulle tundub, et “Õnne” on aastate jooksul kuidagi oma hinge ja sisu ära kaotanud. Sarja avaepisoodis said televaatajad näha vaid nelja võttekohta - vanglaesist, Allani ja Mare korterit, Alma korterit ning Kristjani ja Laine uut kodu. Võrreldes kunagise “Õnnega”, kus ühe episoodi jooksul sai näha mitmeid erinevaid – Õnne tänavat, Õnne 13, 15 ja 31 maja, Mare ja Allani turismitalu, Mare venna Riksi piimafarmi, Morna kuulsaid kohvikuid jne, oli see ikka ilmselge lati alt läbiminek. Tundus, nagu episood oli kokku pandud lihtsalt võimalikult mugavalt ja lihtsalt, kasutades minimaalselt võttekohti. 

Järgmisena jäi mulle silma näitlejameisterlikkus – kindlasti ei ole ma õige inimene, et seda hinnata või kritiseerida. Kuid lihtsa televaatajana, eriti, kuna mul on värske võrdlusmoment kümne aasta taguse “Õnnega”, pean tõdema, et ka seriaali karakterid on endale iseloomulikud karakteristikud täiesti ära kaotanud.

Kuhu on kadunud kohati õel targutaja ja õpetaja Alma, jäärapäine, kuid põhimõttekindel Allan? Kuhu on jäänud Jane ja Jaanuse keeruline suhtedünaamika, Laine tulesäde, Krissukese torisemine ja kiuslemine, Evelini naiselik kavalus? Mõistan, et aastate jooksul arenevad ja kasvavad nii näitlejad kui karakterid, keda nad kehastavad. 

Kuid kunagi olid “Õnnes” erinäolised karakterid nii ideaalselt välja kujunenud ning nende omavaheline dünaamika toimis suurepäraselt. Tänapäeval tunduvad kõik karakterid suhteliselt ühenäolised ning mitte kellelgi ei ole enam iseloomu. Tundub, nagu näitlejad kannavad lihtsalt oma repliike ette ning sellega asi piirdub.

Erilist muljet ei jätnud ka stseenid ning stsenaarium. Esitesks, võib-olla ma olen ainukene, aga mind hullult häirib see “tänapäevasemaks muutunud” “Õnne” kaameratöö ja pildikeel. See kergelt liikuv, sisse-välja suumiv pilt, teeb kogu asja kuidagi hästi võltsiks ja oportunistlikuks. Teiseks, tegelaste omavaheline dialoog on surmavalt igav. Kõnealuses episoodis räägiti külmaks läinud ahjukanast, alkoholist (ja selle puudumisest) ning liialt madalast diivanist. Kõik, kes väitsid kümme aastat tagasi, et “Õnne 13” on mõttetu ja igav, peaks seda nüüd vaatama. 

Ainsa emotsiooni tekitas mulle kõnealuses episoodis Kristjanit kehastav Väino Aren, kes Laine ja Evelini vestluse taustal haigutas ning vahel naiste dialoogi taustal silmadelgi kinni lasi vajuda. See oli lihtsalt armas ja naljakas. Kas see oli stseeni sisse kirjutatud või ei, ma ei tea, kuid see haigutus võttis kokku ka minu reaktsiooni antud episoodi kohta.

Üldse meenutab 2019. aasta “Õnne 13” suppi, kust supipaks, ehk kõik hea välja söödud ning järele on jäänud vaid õrnalt mõnusat tummist suppi meenutav lahja leem. Iga nädal virvendavad ekraanil justkui need samad, head ja vanad karakterid, kuid nendes ei ole enam seda sisu, alles on jäänud vaid kest. Kuid sellest tekib ka minu küsimus – mis siis on 26 aastat jooksnud “Õnne 13” tulevik? Kui kaua televaatajale seda lahjat supileent pakutakse?

Vaatajanumbrid, minu imestuseks, on sarjal veel head. Eelmise hooaja osad jõudsid üsna tihti ka teletopi kõrgematele kohtadele. Kuid kas head numbrid tagab see, et inimestel on harjumus laupäeviti kell 20:30 kanal ETV peale vahetada? Või on televaatajad päriselt rahul selle seriaaliga, milliseks "Õnne 13" kujunenud on? Ma ise kipun arvama, et suure osa vaatajatest toob teleka ette siiski see nostalgiatunne…

Avalda kommentaarides arvamust! Kuidas sinule tänapäevane “Õnne 13” meeldib? Kas oled rahul, või on ka sinu jaoks sellest midagi puudu?