Inimesed

GALERII | Paunvere nunnukonkursi võitja: „Igal aastal näitusel teiste aiasaadusi vaadates olen mõelnud, et mul on kodus ilusamad ja suuremad.“ (1)

Katrin Helend-Aaviku, 22. september 2019, 18:36
NUNNUKONKURSI VÕITJA: „Kasutan ainult kanasõnnikut, meil on kakskümmend munejat kana. Väetist me pane. Rohin ja hoolitsen taimede eest. Ega muud nippi seal ei olegi,“ avaldab nunnukonkursi võitja Ulvi Kiisk, kuidas tema näitusele toodud aiasaadused nii priskeks kasvasid.Foto: Aldo Luud
Küllap vaid iga-aastasel Paunvere väljanäitusel ja laadal võib näha Palamuse apteegist välja looklevat Punsli eli soovijate pikka järjekorda, maitsta lõputute müügilettide juures südame läikima hakkamiseni kõikvõimalikku head ja paremat ning ahhetades imetleda-kadestada pirakaid aiasaadusi.

„Kus sa olid?“ hüüatab üks küpses eas proua teisele, kes väljanäituse saalis inimeste vahel teed otsides talle läheneb.

„Ma käisin suurt kõrvitsat pildistamas,“ vastab too.

„Kas see ikka mahtus üldse pildile?“ tögab küsija lõbusalt.

Omavahel edasi vesteldes ühinevad nad inimvooluga, mis liigub ruumi keskel oleva pika aiasaaduste laua juurde.

Ruumi taganurgas on kõrvitsad, ka see kõige pirakam, millest jutt käis. Kaaluks on tal märgitud 81,7 kilo.

„Eelmisel aastal oli natuke suurem – 85 kilo!“ teab keegi öelda.

Hiigelkõrvitsale pakuvad seltsi kaks poole kergemat, aga samuti mürakat liigikaaslast, mille kasvatas koolipoiss Andreas, kes ise jääb kaalu poolest oma kasvandikele alla.

Nunnukonkursi peaauhinna - 50 000 eurosenti – võitis aga pikal laual pilku püüdvate kopsakate tomatite ja peetite ning käsivarre jämeduste porgandite omanik Ulvi Kiisk.

„20 aastat olen käinud siin väljanäitusel teiste toodud aedvilju vaatamas ja alati olen mõelnud, et minu omad on ilusamad ja suuremad!“ põhjendab rõõmus võitja, miks ta otsustas sel aastal nunnukonkursist osa võtta.

Kes soovib järgmisel sügisel sama võimsat saaki oma aiamaalt saada, võib järgida võitja salanippi.

„Kasutan ainult kanasõnnikut, meil on 20 munejat kana. Väetist me ei pane. Rohin ja hoolitsen taimede eest. Ega muud nippi seal olegi,“ avaldab Ulvi.

Seda nippi, kuidas Paunvere laat igal aastal tuhatkond müüjat ja paarkümmend tuhat laadalist kokku toob, pole aga ilmselt võimalik ühe lausega öelda. Selge on aga see, et suur osa on selles Oskar Lutsul ja tema „Kevade“ tegelastel. Kui muul ajal põhjust ei ole, siis kord aastas saab ikka tulla Tootsi, Teele ja Kiire radadele käima ja osta Palamuse apteegist kaasa pudelike Punsli eli, millest Toots sealse apteekri soovitusel oma südamepööritusele abi leidis. Sellest, et inimesed hüvast kraamist ka tänapäeval lugu peavad, annab märku pikk looklev järjekord apteegi ukse taga.

Sealsamas, peatänava ääres mängib lõõtsa Tartus elav soomlasest pensionär Timo. Kui ta vahepeal pillimängust puhates laadalistega juttu puhub, tuleb külili olevast punutud korvist välja end sirutama tema suur valge kass Tirri. Tänavamuusiku kassile omaselt ei pelga ka tema esineda – hüppab laisa elegantsusega maha pandud akordionile ja laseb end möödujatel pildistada.

Pillimehi on veelgi - laadaväljaku kaugemas servas müüb omatehtud pille kandlemeister Heino Jäger.

„Ma ei arvanudki, et ma mõne pilli maha müün, tulin siia rohkem nagu messile – oma asju näitama. Aga kaks tükki on ostetud!“ rõõmustab ta.

Küsimus, kui palju kandleid ta elu jooksul valmis teinud on, paneb mehe mõtlema.

„No arvan, et sellele arvule võib kaks nulli küll otsa panna,“ sõnab ta siis muheledes.

Sellele numbrile, kui mitu kilo sibulaid on elu jooksul müünud Peipsi järve äärest tulnud Heiki Post, võib otsa panna ohtralt nulle.

„Ma kirjutasin siia sildile ka oma nime ja telefoninumbri, et oleks ikka aus värk,“ ütleb sibulamüüja ja rõhutab, et usaldus ja ausus on hea müügi alus.

Tänavuse sibulasaagiga on ta rahul – ilm oli soosiv ja kaupa jätkub nii laadaks kui ka hilisematele soovijatele.

Neile, kel meeldib laadalettidelt uut ja põnevat kraami proovida, pakkusid kindlasti huvi kiluküpsised, peedikuklid ja erinevaid maitseelamusi andnud hoidised. Ja kõike sai maitsta. Kui Toots oleks sattunud sellisele laadale, poleks ta pidanud pettuma – rosinasaiades oli piisavalt rosinaid ega pidanud neid noaotsaga taga ajama, kaneelisaiades oli ohtralt kaneeli ja lihapirukates rõõmsaks tegevalt palju liha.

Samal teemal

6. oktoober 2019, 12:00
MUREKOHT: rahvarohketel laatadel ei saa prügi sorteerida
22. september 2019, 09:35
SUUR PILDIGALERII: Vaata, millised huvitavad ja üllatavad hoidised valiti tänavu parimateks
24. august 2019, 00:01
ÕL VIDEO | Arno Liiver: „Siin küla vahel mind Tali Arnoks hüütaksegi. Kuid ega ma polnud kukupai nagu „Kevade“ Arno. Pigem olin kraakleja, rohkem Tootsi moodi.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee