Inimesed

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

VIDEOINTERVJUU | Reet Linna: „Mul on jäänud veel pagana vähe elada ja ma ei taha seda lihtsalt lurri lasta!“ (15)

Anu Saagim | Video: Rauno Vahtre, 24. september 2019, 00:02
"Hommikusöök staariga" Faehlmanni kohvikus, Reet Linna, Anu SaagimFoto: Rauno Vahtre
Reet Linna (75) on Eesti Televisioonis töötanud poolsada aastat – ta asus seal tööle 1969. aastal muusikasaadete ja Eesti Telefilmi assistendina ning seejärel oli muusika- ja meelelahutussaadete toimetaja ja saatejuht. Praegu juhib särtsaks naine ETV saadet "Prillitoos". Tal on pojad Kent ja Robert ning tütar Hanna-Stina ja Reet on muuseas ka kuuekordne vanaema. 

Reeda sõnul pole ta tegelikult kunagi telesaadete tegemist õppinud. Tema tähelend televisioonis sai alguse pigem juhuslikult. "Oli puhas juhus, et  sattusin olema õigel ajal õiges kohas. Kuid see kujundas tagantjärele mõeldes täitsa korralikult kogu mu ülejäänud elu."

Eesti Televisioonist ei taha ta mingil juhul lahkuda, kuigi pakkumisi mujal saatejuhina tööd teha, on olnud hulgaliselt: "Ma ei taha mujale minna, sest selles majas on mu elu möödunud, on lapsed kasvanud, mured ja rõõmudki üle elatud."

Kohtusime Reedaga varasel hommikutunnil otse ETV maja kõrval asuvas Faehlmanni kohvikus, mis teletöötajatele justkui teine kodu. Tegus naine oli jõudnud ära käia juba Retro FM`i hommikusaates ja peale meie itervjuud ootas teda esinemine Pärnus ning peale seda teatriõhtu Endla Teatris. 

"Hommikusöök staariga" Faehlmanni kohvikus, Reet Linna, Anu SaagimFoto: Robin Roots

Samal teemal

Reet, eile hilisõhtul olid sa veel ka saates „Õhtu“! Kuidas sa jaksad nagu vurrkann sellise tempoga ringi pöörelda?

Jah, olin saates veel kõige viimane külaline ja sain alles poole öö ajal koju, Varahommikul Retro FM’i, nüüd siia „Hommikusöök staariga“ saatesse ja see ei lõpe sellega. Mul on kella 14-15 vahel vaja Pärnus olla ja anda väike kontsert puuetega inimestele. Ja vähe sellest, juba kevadel võttis meil üks kolleeg teatripiletid, seega jään õhtul Pärnusse. Ühesõnaga täismäng, endale, teistele ja kõigile!

Praegu käivitame tegelikult samal ka „Prillitoosi“ sügishooaega. See tähendab mitut pikka salvestuspäeva. Lõpuks võttis kõik see virr-varr isegi mõtlemise ja ajataju ära. Aga asjad tuleb panna tähtsuse järjekorda. Sinuga hommikusöögile tahtsin tulla juba puhtalt uudishimust. 

Jah, me oleme kohtunud varasemalt ainult kas Kaubamaja Ilumaailmas kosmeetikat ostes või mõnel üritusel. Ega me pikemalt polegi lobisenud ja ega teineteise saadeteski käinud.

Kusjuures minu kolleegid on mulle juba öelnud, et pane Anu Saagim endale "Prillitoosi" külaliste nimekirja.

Jah. "Prillitoos" ei ole enam ammu vanurite saade. Nii paljud noored vaatavad, see on nagu koguperesaade. Sel aastal teeme hästi palju asju uutmoodi. Näiteks liitub meiega Mart Juur, kes hakkab saates rääkima raamatutest. Me teeme saatesse teisigi põnevaid alamrubriike.

Järsku mina võiks tulla „Prillitoosi“ seksist rääkima? Vanemad inimesed ju seksivad ka.

Algusaastatel muide tahtsime sinna seda lõiku sisse panna, aga see lükati miskipärast kõrvale. Me ei ole tõesti saates kunagi rääkinud seksist. Seal võiks vabalt olla väike romantikanurk.

Absoluutselt! Mõelge sellele.

Meil on esimeses saates külaliseks Eero Spriit, kellel oli just 70-s sünnipäev. Tema intervjuust käis läbi lause, et tal on uus suhe. Siis ma mõtlesin, et kui see saab nii hilises eas veel nii olla, siis järelikult sellisest teemast peab rääkima.

Huvitav, kas tal on 20, 30 või 40 aastat noorem pruut?

Ei tea, seda ma ei küsinud.

Sa ei läinudki sügavuti?

Ei, see ei olnud minu teema. Aga, et ta selle ise avalikult välja ütles, siis järelikult on see talle tähtis.

Mul olid hiljuti intervjuud endiste telestaaride Peeter Võsa ja Urmas Eero Liiviga, kes muuseas ütlesid, et nad tahaks, aga ei saa telesse naasta, sest nende "parim enne" on möödas. Tõin neile näiteks sind Reet. Selle peale ütles Urmas, et sa olid ka vahepeal pea kümme aastat ekraanilt kadunud enne, kui sind uuesti üles leiti ja väärtustati. 

Ma tegin enne „Prillitoosi“ arhiivipõhiseid saateid. Võib-olla ta peab seda silmas. Kui mul lõppes teles üks perekonnateemaline ja pool-mänguline saade, siis tekkis tõesti auk. Siis ma mõtlesin, et lähen üldse telest ära. Meil oli tol ajal direktoriks väga armas inimene, Hagi Šein, kes ütles, et ei lähe sa kuhugi. Eks ma siis jäin tegema neid toonaseid pühapäevahommikute programme. Olin rakkes poole kohaga, aga telest pole ma kunagi ära läinud.

Siis tulin tagasi sellise projektiga, mis oli esimene välismaalt sisse ostetud formaat ETVs - „Kuulus või kummaline“. Mäletad seda? Maskidega saade. Sellega tuli ka minu uus tõusulaine.  Täna olen ma ETVs väga hoitud. Olen isegi öelnud, et palun, ma tahaksin ette teada, kui mul aeg minna. Nemad vastu, et ei tule kõne allagi! Peatoimetaja räägib mulle juba järgmisest aastast. Ma ei ole veel mõelnudki sellele, mis saab sügisest 2020, aga ta juba räägib.

Kas „Prillitoosiga“ polnud siiski nii, et kui sulle seda pakuti, siis sa ei tahtnud seda eriti vastu võtta?

Ei tahtnud jah. Mõtlesin, et ma ei ole veel nii vana. Ma polnud 65-aastaselt „Prillitoosi“ isegi näinud. Ja nüüd teen juba üheksandat hooaega! Mu tütar utsitas seda saadet vastu võtma. Ta ütles, et mis vahet sel on, mida ma teen. Natukene siis seedisin seda ja võtsin lõpuks pakkumise vastu. Algul tahtsin ka saate nime vahetada, sest mulle see ei sobinud. Sellega ei oldud majas nõus.  Õnneks sain toona väga hea meeskonna endale ja kõik laabus.

Ega sa päris kõike ise ei tee? Saatel on ikka toimetaja ka?

Ikka on. Aga peaks olema tegelikult nii, nagu näiteks „Ringvaatel“, kus on mitu toimetajat ja kõik otsivad lugusid. Me oleme ju tegelikult oma nišši leidnud, kuigi me ei ole prime-time’s. Kuigi, minu saate reiting on viimastel aastatel olnud kohati kõrgem, kui mõne prime-time’i saate oma.

Sa pead ikka kümnenda hooaja ka ära tegema, siis on mida tähistada.

Jah, hakkasingi just mõtlema, et pagan see kümnes hooaeg!

Sa räägid nii, nagu „Prillitoosi“ tegemine oleks kohutavalt raske. On see siis tõesti nii keeruline? Vaatajale tundub, et sinu mureks on seal vaid särada. 

Jah, aga mul on lugusid ka ju vaja leida! Neid, mis inimesi kõnetavad. Kõik persoonid ja elustiililood otsin mina. Mul pea siiski veel töötab ja seda
probleemi ei ole, et ma millegagi hakkama ei saaks. Neid põnevaid lugusid oleks lihtsalt rohkem vaja. Miks inimesed muidu mind vaatavad? Mulle on tuldud ka tänaval ligi ja tänatud, et teen nii elurõõmsat saadet.

Pean leidma positiivseid lugusid. See kõlab võib-olla banaalselt, aga märgade linade vahel keerutamise aeg on läbi. Mäletan seda oma memme pealt, kes on tänaseks läinud juba. Ta ei vaadanudki mingil ajal enam "Prillitoosi", sest igav oli.

Pigem on vanematele inimestele, kes seda vaatavad ja kellele see algselt ka mõeldud, vaja neid positiivseid emotsioone. Et seni kuni nad elavad, siis on elu lill. Samas peab innustama ka nooremaid inimesi saadet vaatama. Nooremad õpivad vanematelt ja vanemad inimesed õpivad noortelt. Tänapäeval on noortelt väga palju õppida.

"Kuulsuste koda" - Teatri ja Muusika muuseumFoto: Teet Malsroos

Reet, ütle ausalt, kuidas sa nii hea välja näed? Sul pole isegi kortse, nägu värske nagu virsik. Mis imevigureid sa teed?

No, ikka on kortsud ka. Tegelikult ma ei tee mitte midagi, aga mul on väga hea kosmeetik juba üle 15 aasta.

Paljasta, kes ta on?

Kristiina, kes on eraettevõtja. Olen tema juurde viinud ka Anne Veski, seega meil on ühine kosmeetik. Ma olen Kristiinale heas mõttes katsejänes. Olen
ilmselt üks tema vanemaid kliente, kes on avalikkuse ees. Ta näeb otse ekraanilt, kas tema kreemid on mulle mõjunud või mitte. Teen ainult liftingut, ma ei kavatsegi endale kuskile midagi süstida lasta. 

Eks ma olen oma head geenid ka emalt saanud, temagi nägi hästi kaua suurepärane välja. See on ikka geneetiline. Samas olen väga kõva kreemitaja küll. Ma ei saa magamagi minna, kui pole kreemi peale pannud. Samuti hommikuti ja ikka kogu kehale. Olen veendunud, et see toimib. Minu Kristiina ütleb ka, et seda peab tegema. Pean suppi sööma ja pean vett jooma, sest enda eest peb ka seestpidiselt hoolitsema. See on hästi tähtis.

Sa oled tubli kõndija ka.

Kui on sellised hommikud nagu täna, siis ei tule kõne allagi. Ma ei lähe poole kuue aeg hommikul kuskile metsa kõndima või siis, kui sajab vihma. Sportimine on suur enese kokkuvõtmine. Ma ei tee seda teiste, ega vaatajate pärast, vaid ikka iseenda pärast. Ma olen liikuv inimene, ma pean saama kõndida.

Elan ideaalses kohas, Meriväljal. Mul on Pirita rand lähedal. Tulen mäest alla, lähen metsa ja kõnnin mööda mereäärt tagasi, saan oma sammud täis. Kuigi olen oma ühe põlve mäesuusatamisega ära vigastanud, mida opereeriti ka mõned aastat tagasi, siis ma loomulikult liiga suurt koormust pelgan pisut. 

Liikumine, toitumine, kosmeetika - need on sinu imenipid?

Jah. Tore pole kahjuks see, et pean täna võtma ka vererõhutabletti. Kui vererõhk on korra tõusnud, siis pead sinna tabletivangi jääma.

Imenipp on tegelikult see, et mulle lihtsalt meeldib elu, mulle meeldib täiega elada. Sa saad ju ise ka aru, et mul on jäänud veel pagana vähe elada ja ma ei taha seda lihtsalt lurri lasta.

Ära räägi niimoodi surmast palun!

Ei, ma ei tahagi surmast rääkida. Kaugel sellest.

Oled samasugune raudne inimene nagu telelegend Mati Talvik. Sa ei lähe tööpostilt enne, kui sind viiakse.

Ma loodan, et ma ei lähe nii, nagu Mati läks. Ta läks haige ja viletsana. Ma võin pääseda isegi meie kohalikku Guinessi raamatusse, sest ma olen ainuke sellises eas oma näoga ekraanil töötav saatejuht, ühtegi teist nii eakat ju ei ole. Mõtle kõik kanalid läbi, ei ole.

Ei ole jah.

No vot. Tehke järgi!

Sind on hoidnud sõiduvees aktiivne eluviis ja eelkõige just töö ka kõrges eas?

Jah. Kui istuksin kodus jalad seinal ja vaataksin ainult televiisorit, siis ma vast nii krapsakas poleks. Kui ma selle kiirrongi pealt maha hüppaks, siis laseksin end lõdvaks. Mul hakkab kohe pea valutama ja tulevad ka imelikud  probleemid, mida pole vaja. Aktiivne eluviis hoiab mind tervena.

Ameeriklased tekid dokumentaalfilmi, mida näidati hiljuti ka meie ETV2-s. Seal oli üks väga tore tõde - väga hea enese vormi ajamise võte on tantsimine. Tantsimine vanemas eas pidi olema üks parimaid, millega end vormis hoida. Seda on Ameerika teadlased kindlaks teinud, inimkatsed on kah tehtud. Kui ma käin kusagil laulmas, siis ma ju näen, et tulevad mõned eakamad inimesed ja nad tantsivadki neid tantse, mida näiteks koolis õpetati tantsukursustel. See on väga äge!

Kutsutakse sind palju esinema?

Nii ja naa. Praegu just olime Tõnu Raadikuga Lõuna-Eestis. Saalid olid puupüsti täis. Rahvas lõpuks huilgas seal. Pidime lisalugusid tegema. Mulle on vanemad inimesed nii toredasti öelnud - see, et me oleme vanad, ei tähenda, et me oleksime seniilsed. Elame meiegi! Ma annan energiat, aga ma saan sealt ka tagasi ja sellega ma end kanlaen. Kummaline on vaid see, et kui lähen suurele lavale, siis ma natukene ikka pelgan ka.

Peaksid ju vana kala olema?

Tead, latt on kõrgele tõstetud, inimesed tulevad ja vaatavad, kas ma olen veel selline chill. Samas annab see mulle tohutult jõudu juurde.

Sõbrannad Marju Marynel Kuut ja Reet LinnaFoto: Heiko Kruusi

Kui nüüd tehtule tagasi vaatad, siis on sul olnud kerge või keeruline elu?

Nii ja naa on olnud. Inimese elu peabki olema selline. Kui all pole all ära käinud, siis sa ei tea, kui hea seal üleval on. Ma olen kõikidest asjadest ise jagu saanud. Mul on olnud toredad sõbrannad, et ma ei peaks käima kuskil nurga taga nutmas. Nad ilmuvad siis, kui mul on keeruline või raske. Just täpselt siis helistab keegi ja küsib, et kuidas mul läheb. Järelikult inimesed ikka mõtlevad mu peale.

Mul oli üks tore juhus aasta tagasi. Käisin kusagil Eestimaa kohas, täpselt ei mäletagi enam seda kohta, kus esinesin päevasel ajal. Oli selline armas sügispidu. Korraldajad soovitasid mul ka nende daaliate näitust vaadata. Et neil on seal geograafia õpetaja, kes neid kasvatab, aga tal olevat ka läbinägemise võimed.

Nõid, selgeltnägija?

Jah! Ma läksin, kiitsin tema lilli, mis olid tõesti ilusad. Tegu oli sellise noore, aga turske mehega. Ta kinkis mulle ühe suure õie. Siis ma küsisin arglikult, et räägitakse, et ta näeb ka. Uurisin, mida ta siis minu puhul näeb. Ütles, et näeb, et olen ammu elanud, olen tark, olen see inimene, kes teisi õpetab. Seda juttu ikka tuli veel ja veel, aga siis järsku ütles, et mul istub kaitseingel õlal. Sellist asja polnud küll mulle keegi varem öelnud. Pidas pika pausi ja ütles, et minu ema istub mul õlal. Ma tahaks väga loota, et see nii on.

Sinu siitilmast lahkunud ema istub sul õlal? Kaitseb sind?

Jah, kaitseinglina. Kas sa usud või mitte, aga seda oli nii hea kuulda.

Oled pisut nõiausku ka, meil ju praegu iga kolmas on selgeltnägemise võimetega?

Ma selles mõttes nagu ei ole. Küll aga on mul üks sõrmus sõrmes, mille peal on terve meie isa palve. See on ühe kunstniku töö. Leidsin selle Merivälja kohvikute päevalt. Ostsin selle ja jäin sellesse kinni. Ma ei lähe mitte üks päev ilma selleta välja. Tegija ütles, et see kaitseb mind. Ma tahaks siis uskuda, et kaitsebki.

Ikka on inimesel mingi talisman. Mingi asi peab olema. Kaelas on mul kee, tütar kinkis selle. Hispaaniast toodud. Ripats näeb välja nagu inimene, aga tegelikult on see kala. Seda ma ei võta üldse kaelast ära. Kui lähen saatesse ja mõnikord stilist ütleb, et see kohe kuidagi ei sobi minu riietusega, siis ma ikka vingun, aga keed kaelast ei võta. Ütlen, et see on kaitsva eesmärgiga. Need on kaks asja, mis mul alati küljes on. 

Suvel käisin Otepääl, kus puhkasin paar päeva ühes väikses villas. Teisel päeval, kui hakkasin ära tulema, siis ma enam ei leidnud seda sõrmust, ööseks võtan ta ju ära. Läksin endast täiesti välja. Jätsin sõna igale poole, et kui keegi peaks sõrmuse leidma. Mu kunagine produtsent elab seal ja siis ühel päeval ta helistas ja edastas rõõmusõnumi. Sõrmus leiti hotellitoa lambijala alt. Ma olin tohutult õnnelik!

Oled sa usklik?

Minu isapoolsed vanavanemad olid paduusklikud, seega olen pidanud lapsepõlves hästi palju toas istuma. Sel ajal, kui meil loeti söögipalveid, siis teised lapsed kutsusid välja, aga mina ei saanud minna. Seetõttu olen selle usuga natukene seotud olnud küll.

Ma ei ole usklik, aga ma väga austan neid inimesi kes on. Ma käin ju Oleviste kirikus kodututele heategevust tegemas. Ma usun, et kuskil on Jumal olemas, aga ma ei ole inimene, kes selle peale iga päev mõtleks. Mul on mitu Piiblit, aga ma ei ole neid jõudnud läbi lugeda, ma ei ole valmis selleks.

Oleviste kiriku jõulud - Reet LinnaFoto: Teet Malsroos

Sa oled sündinud Leningradis?

Jah, aga ma ei ole venelane. Minu isa, Arved Haug ja paljud toonased muusikud moodustasid sõjaväeorkestri, kes saadeti Leningradi. Ema läks isale järgi, medõeks. Kui see neil juhtus, siis oli sõja lõpp ja ta jäi sünnitama Leningradi. Memm on läinud ja ma ei jõudnudki talt küsida kumma kiriku, kas Kaasani või Iisaku kiriku taga, see sünnitushaigla oli. Väidetavalt olevat ma olnud sünides väga kena laps, kuigi ajad olid rasked ja ema jutu järgi olevat tahetud mind sünnitusmajas ära vahetada.

Haiglas? Sellepärast, et olid nii ilus?

Jah. Ma olin siis selline tõmmu nahaga, justkui isuäratav kompvek. Mul oli sellega seoses hiljuti ka üks kummaline juhus. Augustikuus oli mul Mustamäe linnaosas esinemine, kohutavalt palju rahvast oli päevasel ajal kokku tulnud. Enne kontserdi algust tuli üks proua minu juurde ja ütles, et ta on alati tahtnud mulle seda öelda, et tema ema oli minu emaga koos ühes sünnitushaiglas Leningradis ja tema ema oli mulle rinda andnud. See oli nii kummaline, tõi mulle isegi lilled.

Tema seda äravahetamise lugu ei teadnud?

Ei teadnud. Küsisin temalt.

Kuidas sinu ema sellele jaole sai?

Vist õed olid jaole saanud, aga kust ma seda enam pärida saan.

Järsku oled ikkagi äravahetatud laps? Kas see pole jäänud sind kummitama?  

Ära hakka, ei ole! Ma olen nii väga oma isa nägu. Oma tõmmu naha olen pärinud emalt ja selle kandilise näo isalt.

Kuidas sa telesse sattusid, juhuslikult?

Ei, olen ju hobusevaraste kooli ehk Peda lõpetanud. Lõpetasin õpetajana. Joonestamine, joonistamine, tööõpetus, kokandus ja käsitöö.

Kokandus ja tööõpetus. Mis sellel telega tegemist on?

Ei olegi, aga sel ajal saadeti noored õpetajad maale tööle. Mul oli siis esimene poeg alles paariaastane ja ma ei tahtnud mitte mingil juhul maale minna. Toonasel ämmal oli tutvusi televisioonis ja nii mind sokutatigi sinna tööle. Aasta oli 1969. Ja sinna ma jäingi. 

Olin seal alguses režiipuldis, aga see mulle ei istunud. Mul on päris hea reaktsioon, aga see töö ei meeldinud mulle kohe mitte. Aga mingi hetk tuli mu ellu muusika. Olin raadios tütarlaste bändis, kus laulsime ka tausta Joalale, Mäksile ja Linnale. Niimoodi saingi muusika joonele ja lõpuks pakkusin ise ka muusikasaate välja. Nii see hakkas rullima.

Iseenda aktiivsus on oluline?

Jah ja ka enda fantaasia.

Sul on ukse ees 75. juubelikontserdid "Sõnadel on hind", mis toimuvad 24. - 29. septembril erinevates kohtades üle Eesti. Oli seegi sinu idee?

Ei, ma ei oleks osanud sellest unistadagi. Minu viimane suurem kontsert oli üldse siis, kui legendaarne Margus Turu veel elas. Juubelikontserdi idee hakkas idanema sellest, et minu armas kosmeetik Kristiina käis selle mõtte välja. Tead isegi, kui oled seal laua peal pikali, siis tulevad igasugused kepsakad mõtted pähe.

Rääkisin seal lebades oma laulutekstidest ja siis ta küsis, et miks ma ei ole kunagi teinud Eesti Kullafondi plaati, kus on kõik minu tekstidega laulud peal. Ma polnud julgenud mõeldagi sellise asja peale, aga idee hakkas ikkagi tiksuma. Siis ma vaikselt rääkisin sellest oma poeg Robertile. Tema arvates oli see väga hea idee. Siis ma rääkisin seda veel teisele ja kolmandale ja ühel hetkel helistas mulle Arne Valmis, kes ütles, et ta tahaks järjekordsele plaadile saada minu sõnu. Rääkisin siis tallegi, mis mul meelel mõlgub ja ta haaras sellest kohe kinni.

Hakati siis seda plaati kokku panema. Üks väga armas inimene raadios, Heli Pikk, leidis arhiivist nii palju minu lugusid, mida ma isegi ei mäletanud. Ja ühel hetkel tuli idee teha ka kontsert. Helistasin Noorkuu liidrile Martti Meumersile, kes on väga hea mänedžer. Tema ütles, et teeme ära ja nii see läks.

Kahetunnisel juubelikontserdil "Sõnadel on hind" kõlavadki siis ainult minu tekstidele kirjutatud laulud. Laval on minu lisaks veel sellised suurepärased artistid nagu Karl Madis, Karl-Erik Taukar, Birgit, Genka, Robert Linna, Noorkuu, Kaire Vilgats, Dagmar Oja ja ansambel Rene Puura juhtimisel. Õhtujuht on Jan Uuspõld. Muuseas, see lugu "Sõnadel on hind", on imeilus ja üks mu lemmikuid. Kontserdil laulab seda Karl-Erik Taukar. Poeg Robertiga laulame koos loo „Sinu valinud ma". Olen vaid korra varem Robertiga duetti laulnud. 

Reet Linna; Robert LinnaFoto: Teet Malsroos

Rene Puura pani kontserdi jaoks bändi kokku, mis on nii vägev - pool on Taukari poisid ja pool on Padari omad. Mida sa hing veel tahad! Lisaks Kaire ja Dagmar, kes on asendamatud. Ja kuna paljud minu laulud on saanud uue elu tänu Genkale, siis on seal laval loomulikult ka Genka. No, et meelitaks ka natuke nooremat publikut kohale. 

Birgit leidis just sellised laulud, mida pole ammu keegi laulnud. Muidugi sinna veel õhtjuhina Jan Uuspõld juurde, kes oskab nalja teha ja oskab isegi laulda. Ütlesin talle, et ta võib seal minu kulul täiega nalja visata, mina ei pelga. Sellest tuleb äge kontsert! 

Kui läheb hästi, siis jätkate võib-olla üle-eestilise kontserttuuriga?

Ei tea, mul on vaja tööd ka teha. Teles on hooaeg alanud, pole mul siin mingit lillerdamist.

Täiesti crazy inimene, kes ei viitsi rahulikku pensionipõlve nautida!

Ei saa, vaja teha seda, teist ja kolmandat.

Oled sa pidanud ka läbi seina minema?

Ma ise arvan, et olen väga hea ema ja väga hea vanaema. Oma laste ja lastelaste nimel olen nõus tegema kõike! Ükskõik mida! Kaasaarvatud ka sellised hetked, kui laps helistab, et lapselapsele on vaja kiiresti kooli või lasteaeda järgi minna, kuna tal endal on hetkel tõesti hull olukord. Ma lähen kas või läbi kivi. Võin vajadusel oma asjad tagaplaanile jätta, aga tegemata ei jää miski. Kõige vanem lapselaps õpib Kunstiakadeemias, sealgi saan vahel natuke aidata, kui on vaja. Ma ei lase neile iialgi liiga teha, mitte mingil juhul! 

Vanaema Reet Jon Marteni ja Albertiga; sügis 2019Foto: Erakogu

Kuidas sa jõuad?

Ütleme nii, et üks minu armsatest poistest on nüüd rajalt läinud. Läks Londonisse, sai ülikooli sisse. See on see Kaspar poiss, kellega olen käinud rokk-kontserditel, sest keegi muu ei viitsinud minna. Ma ikka väga armastan rokk-muusikat, ma ei ole sugugi selline „Valgete rooside“ tädi. Temaga käisin isegi uhketel vastuvõttudel, ta on selline šikk poiss.

Aeg ajalt ta isegi ööbis minu juures, elame lähestikku. Ütles, et minu juures on nii hea magada. Magas minu juures end välja ja läks hommikul kooli. Tema on mul nüüd käest läinud. Nüüd on minu parim kamraad tema väikevend. Lasteaed on lähedal, käin tal seal järgi. Roberti lapsed elavad Kalamajas, see on pisut kaugevõitu. Ronin ise sinna, kui vaja on. Just lubasin ka sel nädalalõpul appi minna, neil on seal neljakuune laps peres. Viieaastasega käisin just Nukuteatris. Nii palju kui võimalik, olen nagu vanaemad ikka.

EV100, Presidendi vastuvõtt - Reet Linna koos Kaspar KallegaFoto: Erlend Štaub

Aga tead, kuidas lapselased mind kutsuvad? Kui teistel on maa- ja linnavanaema, siis mina olen teleka-vanaema. Selle nime pani mulle, kui Kaspar oli väike, kasvataja ja sinna see jäi. Samuti käime lastelastega, kui vähegi võimalik, Kuutsekal suusatamas. Alpides me ei ole enam käinud minu põlve pärast. 

Toredad lapsed olen suutnud, vaatamata hullult kiirele elutempole, üles kasvatada. Mul on tõesti väga normaalsed lapsed. Meil on nagu Itaalia perekond. Ma elan majas, kus alumine korrus on tervenisti minu. Mul on hästi suur aed. Suvel peaaegu iga nädalalõpp, ma ei ole isegi neid palunud, helistab tütar või väimees, et nad tulevad grillima ja tšillima. Kõik lapsed hoiavad mind hästi enda lähedal ja see on ääretult tore!

Mu lastel on vanusevahed suht suured, kuid nad on sõbrad omavahel. See on nagu üks suur sõpruskond. Pole ühtegi üritust, kuhu vennad ja õed üksteist ei kutsuks. Minu üks minia on näiteks erakordselt hea tordi tegija, tütar on samuti lahtiste kätega ja teeb absoluutselt kõiki asju. Vanema posi kohta  ütleme ikka: "Kuidas me saaksime küll ilma ilma Kentita hakkama?“, sest nii kui ta näeb, et kuskilt on kruvi lahti, siis hakkab seda kohe parandama ja kruttima. Italianode perekond, no tõega!

Kas sul vahel ka muresid on? Kellega sa neid jagad?

Ei ole eriti muresid ja kui ongi, siis ei räägi. Aga eks mul on ikka mõni sõbranna, kellega võib kõigest rääkida. Kui saad vanemaks, siis selekteerid inimesi, kes su ümber on. On neid, kelles olen ka pettunud, sest liiga palju on pläkutatud. On ka neid, kes on jäänud ja nemad jäävad kuni lõpuni.

Kas sind on ka reedetud või alt veetud?

On olnud üks juhtum. Elu jooksul ikka juhtub. Kahjuks olen selline, kelle kohta lapsedki ütlevad: "Ema, sa ei pea igal pool oma suud lahti tegema!“. Olen selline otse ütleja. Tihtipeale ei mõtlegi üldse halvasti, aga ütlen teravalt. Enne ütlen ja siis mõtlen. Pärast mõtlen, et tegelikult ei pruugi iga inimene minu huumorist aru saada. Selle tõttu võin nii mõnegi inimesse eemale peleta ja nii mõnigi kardab mind, ka telemaastikul.

Karta Reet Linnat! Kuidas, see on võimalik?

Ei tea. Kui sa arvad, et mul ei ole vaenlasi, siis tegelikult on mul neid päris kindlasti ja päris palju. Viimastel aastatel olen saanud õnneks vähem sõimukirju. Kuid päris kindlasti on mul vihkajaid, eriti praegu. Just praegu on mõne arvates mind liiga palju igalpool. Inimesed, kellele ma ei meeldi, ilmselt mõtlevad, et kui kaua nad peavad seda Reeda mutti kuulama ja vaatama. Aga sa ei saa lihtsalt kõigile meeldida.

Ei tohigi meeldida kõigile, siis sa oled mõttetu inimene.

Ja ei tohigi, siis on midagi viltu. Pigem on vastupidi. See on nii armas, kui tänaval tullakse vastu ja öeldakse tere, siis vabandatakse, et me ju ei tunnegi teineteist.

Kuid ta peab tere ütlema, sest sa oled tuttava näoga.

Jah ja ütleb mulle ka mõne ilusa sõna.

Õnneks sa vist kommentaariume ei viitsi lugeda?

Ma ei loe neid. Olen saanud sealt, nagu me kõik, korraliku tagasilöögi ja ma ei loe neid mitte kunagi enam. Ka mitte neid, mis on kirjutatud teiste kohta, ma ei taha teada. 

Kas ajakirjandus on sulle haiget teinud?

On ikka. Ma armastan öelda, et ma olen sinisilmne, kuigi mul on pruunid silmad. Praegu ju ka räägin sulle üsna palju, mida hiljem võib-olla kahetsen.

Jah ja jumal teab, mis ma siit kontekstist välja rebin.

Kui kontekstist rebitakse pealkiri välja, siis ma olen hirmus põdeja. Lohutan end sellega, et järgmine päev on juba uus leht letis ja siis unustatakse see vana ära. Ma põen üksi kodus. Kui mul on mingi probleem, siis ma ei näita seda välja. See on harv juhus, kui lähen tööle ja elan oma halvad emotsioonid seal välja. Kui olen mossis, siis ma ikka porisen natuke. Mul on kolleeg, Jaak Tammearu. Inimesed pole nii kaua abieluski olnud, kui meie oleme Jaaguga ühes toas olnud. Mina porisen natuke, tema toriseb vastu ja siis ma saan sellest halvast tujust jagu. Aga ma lihtsalt pean saama selle jama endast välja.

Kunagi mulle isegi õpetati, kuias mitte jätta halbu asju endasse. Heidy Tamme kunagi soovitas, et ma kirjutaks halvad asjad üles, siis saab need endast välja, aga mina ei viitsi kirjutada. Mulle istub see porisemise meetod paremini. 

Kas sa oma muresid alkoholi või meelemürkidesse pole uputanud?

Usu või ära usu, ma praktiliselt üldse ei joo täna enam alkoholi. Kunagi oli see šampanja ja viski joomise mood, aga see on nüüd minevik. Mul ei ole kodus mitte kunagi olnud nii palju alkoholi, kui praegu. Ma lihtsalt ei taha seda. Veini ma ei saa juua, pea hakkab valutama. Šampanjat võib-olla klaasikese vahel võtan. Kui tähistame isadepäeva, siis joon kindlasti korralikult paar pitsi valget viina, sest seda ma veel talun.

Olime lapselapsega saates „Suur ja väike täht". Seal küsiti lapselt, et mida vanaema üle kõige armastab. Poiss ütles, et vanaema joob viina ja sööb kõrvale seda koledat punast toorest liha. Nalja oli nabani.

Vanasti suitsetasin nagu korsten. Nüüd pole suitsu ette pannud 40 aastat. Jätsin päevapealt maha. Mul oli hirm, sest mul hakkasid jalad valutama. Arvasin et see on suitsetamisest. Lugesin Saaremaal mingeid vanu ajakirju, kus kirjutati, et suitsetamine võib lõppeda jalavalu ja gangreeniga. Mul oli surmahirm. Käisin arstil ja mulle pandi diagnoos - tuiksoonte umbumine. Jätsin suitsetamise päevapealt maha.

Aastad läksid mööda, kui läksin Robertiga mingil põhjusel taas arstile. Rääkisin sellest loost ka arstile, kes ütles, et tuiksoonte umbumine on vanade suitsetajatest meeste haigus ja mul ei saa seda kohe kuidagi olla. Selgus, et jätsin suitsetamise täiesti ilma asjata maha! Kuid sinna see jäi ja ma pole tõesti rohkem suitsu teinud, ei näe ka vajadust. 

Mida sa veel tahaksid elus teha, mis on tegemata jäänud? Võib-olla teed langevarjuhüppe? Seda on meil siin 90-aastasedki prouad teinud.

Kõrgust ma kardan ja sügavusega on samuti, ma ei lähe sügavasse vette. Muide, see 90-aastane vanaproua, kes lendas, hüppas, on maailmameister orienteerumises oma vanuseklassis, teeb langevarjuhüppeid ja hüppas koos Margus Saarega, see oli minu tädi. Minu ema õde. Öeldakse, et ma olen temasse läinud.

Nüüd on aeg hüpata, Reet!

Ma vist seda ei julge teha.

Paned silmad kinni.

Vaatasin, kuidas Victor Crone oma hüpet tegi, päris tore tundus.

Sul ei ole vaja teha midagi muud, kui ainult kaamerasse naeratada.

Pea läheb lõhki, kui mu vererõhk seal tõuseb. Pigem ma võtaks mingisuguse ägeda reisi ette veel. Ma ei ole põhja pool üldse käinud, näiteks Islandil. Mäletan, et kooli ajal tahtsin minna Argentiinasse ja Brasiiliasse. Lugesin kunagi, kui sa kirjutasid oma Kuuba reisist, see oli nii põnev.

Aga lapsed kinkisid mulle sünnipäevaks vahva tuusiku, mis oli raami sisse pandud - „Kõige kallimatega palmi alla puhkama“. See ongi nüüd see, mis on minu lähim soov ja ootus. Pidime seda tegema sügisel, aga kuna nüüd tulevad kontserdid ja algab „Prillitoosi“ uus hooaeg, siis me lähme sellele reisile kevadel. Lähme kõik koos, kogu perega, meid on kümme. Lähme kuskile Euroopasse, ei saa ju nii suure perega väga kaugele minna. 

Lastele soovituseks, kui sa saad 80, siis las viivad sind unistuste Argentiina või Brasiilia reisile ka ikka.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee