ARVUSTUS | „Joel Ostrati suur õhtusöök“ pakub positiivseid elamusi ja meeldivaid üllatusi (5)

Läbi aastate on olnud erinevaid kokasaateid koos staaridega. Viimasena meenub „Tähtede hõbelusikas“, kus kuulsustel tuli üksteisega mõõtu võtta. „Joel Ostrati suur õhtusöök“ on aga olemuselt midagi muud ja pakub positiivseid üllatusi.

Tõsi, ja seda teavad kõik, sellised saated on suuresti reklaam erinevatele restoranidele ja ettevõtetele. Küll aga tuleb antud saate puhul tegijatele au anda, sest see ei aja südant pahaks ega karju silma.

Kuigi telekavast saate pikkust vaadates kukus suu lahti – 1,5 tundi söögivalmistamist – möödub aeg pigem kiirest. Ükski klipp ega tegevus ei jää venima ega muutu igavalt tüütuks.

Esimeses saates oli külaliseks Tõnis Niinemets, kes tuntud koomikuna ei jäta külmaks kedagi. Ka saates on tal oma osa just televaatajate lõbustamisel, ilma pingutamatu, nii mööda minnes.

Mis puutub Niinemetsa kulinaaria oskustesse, siis selgub kohe alguses, et erilisi šedöövreid tema kodusest köögist oodata ei ole. Enda poolt välja pakutud punaseveinikastet polnud mees kunagi teinud ja ei õnnestunud see ka esimesel korral. Tippkokk Joel Ostrat pole aga suupeale kukkunud ning ütles ausalt välja, mida ta asjast arvas. Samas, ei lasknud ta Niinemetsa motivatsioonil langeda ja üritas leida kõiges vähemalt midagigi head.

Suure üllatusena tuleb minu jaoks, et Ostrat teles ja kaamera ees nii loomulikuna mõjub. Miski ei tunde pingutatud ega kuidagi liialt lavastuslik. Tõsi, esimese osa suureks miinuseks minu silmis on see, et ülesvõetud on saade eelmisel talvel ning 20. septembril teleekraanil lund näha on veidi jahmatav, aga nii need asjad teles käivad.

Mis puutub kokakunsti köögipoolele ja seda sõna otseses mõttes, on saade tore pilguheit restoraniköögi kulisside taha. Ehk annab see nii mõnelegi inimesele aimu, kuidas toidud valmivad ning restorani minnes ei tasu oodata, et tellitud söök jõuaks lauda sama kiiresti kui McDonaldsis. Kiirtoit tuleb kiirtoidu kohtadest. Saatesse on sisse pikitud ka kasulikke fakte, mis kindlasti mööda külge maha ei jookse ka harilikul kodukokal.

Kas see saade ajas peale söögiisu? Jah! Selles osas on kahju, et see on nii hilja, et ma pärast seda enam sööma ei jõua ja pean leppima kõigest võileivaga. Töönädala lõpetuseks sobib see aga suurepäraselt, sest saates saab nalja ja oma mõnusa kulgemisega aitab õhtule punkti panna.