Põhineb tõsielul – kuidas vahet teha, kas päris elu või reklaamitrikk?

„Issand, nii õudne, et selline asi ka päriselt juhtus!“ skandeeris mu toonane kallim, kui olime lõpetanud õudusfilmi „Annabelle“ vaatamise. Linateos pajatas nukust, kelle sisse oli pugenud deemon. Järgmised kaks tundi üritasin talle selgeks teha, et kummitusi pole olemas ning iga film, mis väidab põhinevat tõsielulistel sündmustel, ei pruugi tõtt rääkida. 

„Põhineb tõsielul“ on fraas, mille kasutamine on libedale jääle astumine. Tavaliselt kasutatakse seda üllal eesmärgil, et vaatajateni tuua lood, mida nemad ise pole läbi elanud. Vahel harvemini juhtub aga, et tegu on riukaliku reklaamitrikiga, umbes nagu veganikotletid. Aga kuidas vahet teha? Jagame filmid erinevatesse kategooriatesse.

See lugu juhtus, tõepoolest, päriselt!

Üldiselt reserveeritakse too pilkupüüdev silt „tõsieluline“ persoonilugude tarbeks. Me kõik teame, kes on Winston Churchill või Neil Armstrong, ent me ei pruugi teada (vähemalt inimesed, kel pole mahti Vikipeediat lugeda), milline on olnud nende elu. Autobiograafiaid serveeritakse hõbelinal reeglina draamadena, ent aeg-ajalt lubatakse endale ka paar turtsatust naeru.

Samuti lubatakse mõnel juhul pisut alternatiivsemat lähenemist ja väänatakse paari fakti. Värvikamaks näiteks mullune „Bohemian Rhapsody“, mis rääkis Freddie Mercury ja Queeni saamisloost, ent surus loo kompaktsemaks kokku ja üritas vaatajate pisaranäärmeid torkida. Nii maalitigi must valgeks ja vastupidi ning väideti, et Freddie juba legendaarse kontserdi „Live Aid“ ajal oma surmakuulutuse kätte oli saanud. Tegelikult jõudis uudis saatuslikust haigusest temani aga märksa hiljem. Laias laastus jäädakse siiski ausaks.

NÄITED: Kunagise USA asepresidendi Dick Cheney eluloofilm „Vice“, Neil Armstrongi käik Kuule „Esimene inimene“ ja skandaalse iluuisutaja Tonya Hardingu eluloofilm „Mina, Tonya“.

See sündmus juhtus... aga lugu mitte

Fiktiivsed tegelased sätitakse reaalsete sündmuste keskmesse.