Sten Kohlmann | Muretsemiseks pole põhjust – Eesti rämpsfilmide tulevik on helge! (4)

Eesti filmide vaadatavuse kriteeriumiks on juba üpris pikalt olnud see, et kui kinost väljudes piinlikkust ei tunne, oli tegemist juba üsna hea tulemusega! Tänavune, 2019. aasta on kodumaiste linateoste osas üleüldse haruldaselt positiivne olnud – „Tõde ja õigus“ oli fantastiline ning „Ükssarviku“ ajal kõlbas vahel isegi naerda. Peagi jõuab meieni aga Eesti esimene õudukas.

Urmas E. Liivi „Kiirtee põrgusse“ jõuab kinno oktoobrikuus, mis on tegelikult suhteliselt varsti. Et mitte osta põrsast kotis, on paisatud internetti ka teose esimene treiler ning ma pean nüüd kohe esimese asjana tunnistama, et ei jõua ära oodata, mil saan esimeste inimeste seas pimedasse kinosaali tammuda. Põhjus on lihtne – see näeb absoluutselt kohutav välja!

Aga mitte õuduselementide tõttu.

Eks pigem ikka selle poolest, et näitlejate (ning siinkohal on selle sõna kasutamine paras loterii, sest on vana hea fifty-fifty võimalus, et kirjeldatakse hoopiski mõne muu eluvalla esindajat, kes kogemata siia filmi ära on eksinud) valik on seinast seina. Eks ikka selle tõttu, et ekraanile paisatakse ehmatavaid momente, mille õudusväärtus on 1-10 skaalal keskmiselt -17. Eks ikka seetõttu, et kõik näeb niivõrd halb välja. Aga see on okei.

Näha kurvahäälset Paljast Porgandit vanemale daamile järgi jooksmas, karjumas „Dora, see on õudne, et nii juhtus!“ ning samal ajal kõigest väest üritamas teha nägu, et kohe-kohe hakkavad nendest ilusatest ümaratest silmadest jooksma pisarad, mis märgavad tee justkui oleks sellest üle käinud paduvihm… see kõik on nii-nii maagiline. Võin öelda, et neid pisaraid ei tulnud ning Porksi silmanurgad olid kuivemad kui publik Keeduse filmide esikatel. Aga ka see on okei!

Uitmõte – esimest korda treilerit vaadates klikkisin täiesti suvalisele hetkele klipi keskelt. Mulle vaatasid vastu pikad ja aeglased droonikaadrid – kodumaise filmitööstuse firmamärk! Tarantino näitab enda filmides alati paljaid jalgu, M. Night Shyamalan peab alati kõrvalrollis halvasti mängima, eestlane aga ei suuda montaažitoast enne väljuda, kui lindil pole vähemalt kolme minuti jagu viiulikääksutamise saatel üles võetud stseene Abja-Paluoja kaunitest metsadest! Ma ei jõua 18. oktoobrit ära oodata!

Sügishooaeg saab üleüldse olema tihe, kuna 11. novembril toimub „Õigluse“ esilinastus, kuhu saab ainult kutsetega. Loodan, et minu oma on teele pandud!