Sofi Oksanen 2012. aastal Tallinnas raamatu "Kui tuvid kadusid" eestinduse esitlusel. Foto: MATI HIIS
Inimesed
20. september 2019, 08:59

Eesti juurtega kirjanik Sofi Oksanen: „Olen vabatahtlikult lastetu.“ (56)

„Minu käest küsitakse pidevalt, millal ma lapsed saan,“ nendib äsja uue raamatu välja andnud Sofi Oksanen värskes intervjuus. „Olen küsimuste peale vastanud, et olen vabatahtlikult lastetu, aga selline uudishimutsemine tundub vanamoodne ja piinlik.“

Eesti juurtega Sofi Oksaneni (42) kuuenda romaani „„Koirapuisto“ („Koerapark“) tegevus hargneb nii Ukrainas, Tallinnas kui ka Helsingis. Teose eestindus peaks tulevikus ilmuma kirjastuses Varrak. 

„Koerapark“ on romaan naistest, kes müüvad oma munarakke ja üürivad emakat välja neile, kes on valmis laste saamise nimel ükskõik mida tegema. Autor rääkis ajakirja Anna usutluses, et süvenes viljastusäri julma reaalsusesse. Ukraina reisidel kohtus Oksanen naistega, kelle kehast oli saanud kaup, ja sotsiaaltöötajatega, kes neid aitasid. Korduvad hormoonravid ja rasedused kahjustavad tema sõnul nii füüsilist kui vaimset tervist.

„On huvitav, kuidas on saanud areneda meditsiinivaldkond, milles puudub ühtne rahvusvaheline regulatsioon. Naise õigus lapsele on võib-olla suuremaid õigusi, mis üldse olla saab. See võib olla suurem kui teise naise õigus oma kehale.“

Sofil endal lapsi pole. Emaks saamise tungi pole ta tundnud. Kuid kaheksa aastat tagasi oma kallima Juha Korhoneniga abielludes märkas ta, et emadust peetakse jätkuvalt naiseks olemise iseenesest mõistetavaks osaks. „Minu käest küsitakse pidevalt, millal ma lapsed saan. See algas, kui ma abiellusin. Ka üks raamatuvaldkonna töötaja ütles mulle siis, et kirjastaja hoolitseb nüüd kõige eest. Ta tahtis öelda, et võin nüüd hakata laste eest hoolitsema. Jäin hämmeldusest sõnatuks. Olin arvanud, et selles valdkonnas valitseb võrdsus.“

Oksaneni sõnul arvavad inimesed, et kui keegi on abielus, siis võib tema käest vabalt raseduse kohta küsida. „Olen küsimuste peale vastanud, et olen vabatahtlikult lastetu, aga selline uudishimutsemine on vanamoodne ja piinlik. Mehed ei pea säärastele küsimustele vastama. Miks peaksid avalikus ametis tegutseva naise kehatoimingud avalikud olema?“