Politoloog Tõnis Saarts tunnistab, et kui poliitika muutub tuimaks tehnokraatlikuks mänguks, siis lõpuks ei paku see enam poliitikateadlastelegi huvi. Viimasel ajal on tema sõnul Eesti poliitikasse värvi ja emotsiooni juurde tulnud. Foto: Heiko Kruusi
Inimesed
19. september 2019, 17:54

Politoloog Tõnis Saarts: Ratasel on viimastel kuudel olnud peaministri-lasteaiakasvataja roll (11)

Tallinna ülikooli politoloog Tõnis Saarts arvas selle kümnendi keskel, pärast Edgar Savisaare taandumist, et Eesti poliitikas toimub teatav rahunemine – poliitika muutub asisemaks ning populistlikku retoorikat ja teravat vastandumist jääb märgatavalt vähemaks. Aga läks hoopis teistmoodi.

„Me näeme, mis on toimunud teistes riikides. Peaaegu kõikides Euroopa demokraatiates on viimase kümnendi jooksul esile tõusnud radikaalsed populistlikud parteid. Eks sellel ole mitmesuguseid põhjusi nii nende ühiskondade sees, aga ka laiemalt selles, mida me nimetame üleilmastumiseks. Viimane on kaasa toonud täiesti seninägematuid väljakutseid ja pingekohti,“ tunnistab Saarts nüüd, neli aastat hiljem.

Tõnis, võib vist öelda, et ega Eesti valija poliitilises mõttes ei erine või ei ole kuidagi parem kui näiteks Prantsusmaa valija?

Ma arvan, et ükskõik millise demokraatia puhul ei tasuks arvata, et mõnes riigis on valija kuidagi targem või asjalikum kui teises. Valijad ja ühiskonnad reageerivad ikkagi parajasti toimuvatele protsessidele, millised trendid on ka teistes riikides. Küsimus ei ole valija rumaluses või tarkuses, vaid mõistmises, miks erakonnad nagu EKRE on üleüldse esile tõusnud.

Miks on paremäärmuslikud populistlikud parteid tõusuteel?

Neid põhjuseid on mitu. Üks põhjuste komplekt on kindlasti seotud sotsiaalmajandusliku arenguga. Eestis, aga ka paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on elanikkonna rühmi, kes jätkuvalt tunnevad, et on riigi arengust kuidagi kõrvale jäänud. Eestis on EKRE toetus tugev ennekõike maapiirkondades, väljaspool suurlinnu. Need elanikkonna rühmad tunnevadki, et ei ole Eesti edust osa saanud, et põhivooluparteid, kuigi väga palju on räägitud regionaalsest arengust, ei ole viimase 20–30 aasta jooksul just palju nende kodukandi edendamiseks ära teinud. Nad on põhivooluparteides selgelt pettunud ja nüüd pigem pöörduvad uue alternatiivi poole.

Teine põhjuste kompleks on seotud lääne ühiskondades järjest süveneva väärtuskonfliktiga – see on konflikt liberaalsemate ja konservatiivsete väärtuste kandjate vahel. Liberaalsete väärtuste toetajad pooldavad rohkem avatust ja tolereerivad ühiskonna mitmekesisust. Konservatiivsemate väärtuste hoidjad seevastu tunnetavad, et ühiskondade kirjususe kasv kujutab ohtu nende identiteedile ja elustiilile.

Eestis tõusis selline väärtuskonflikt väga selgelt esile 2014. aastal kooseluseaduse debati ajal. Toona tajusid paljud, et liberaalsusega on Eestis liiale mindud. Sellal ei olnud konservatiivsel tiival selget liidrit ja eestkõnelejat ning eks seda võimalust EKRE kasutaski. Tõenäoliselt kooseluseadusest lahvatanud ühiskondliku debatita ei oleks EKRE järgmisel aastal parlamenti pääsenud.

Kas politoloogina tuli teile üllatusena, et EKRE jätkab valitsuses sama retoorikaga?

See, et EKRE jätkab sama stiiliga ning järgnevad samasugused radikaalsed väljaütlemised, eri ühiskonnagruppide ja vähemuste solvamine ja ründamine, oli mulle üsna selge juba algusest peale. Olgem ausad, ta lihtsalt ei saa endale ka osaliselt oma toetajaskonna spetsiifikast lähtudes väga teistsugust stiili lubada. Praegu on lihtsalt ajutine vaherahu, vaikus enne järgmist tormi.

See, et Keskerakond ja Jüri Ratas otsustasid EKRE valitsusse võtta, olles eelnevalt enne valimisi nendega koalitsiooni välistanud, oli kahtlemata kõigile üllatus. Enne valimistulemuste selgumist ei pakutud nüüd toimunut välja kui kõige tõenäolisemat arengut või koalitsioonivarianti.

Mis te arvate, kas Ratas ise uskus EKRE muutumisse?

Mul on raske öelda, mida ta täpsemalt uskus. Võib-olla tõesti tekkis Keskerakonna juhtfiguuridel koalitsiooniläbirääkimistel mulje, et EKRE suudab võtta ka konstruktiivsema joone. Viimased kaks-kolm nädalat ta ongi seda teinud. Me näeme, et EKRE-l on ka olemas asjalik pool, kus ta suudab enam-vähem tsiviliseeritult arutleda praktiliste poliitikavalikute üle, olgu selleks siis eelarve või taristu arendamine. Keskerakond ilmselt lootis, et konstruktiivne pool tuleb EKRE-l varem esile ja saab domineerivaks. Aga see ei läinud nii.

Keskerakonna peamine mure polnud toona ka niivõrd EKRE võimalik retoorika, keskenduti koalitsioonilepingule. Sellest tuli ennekõike välistada EKRE kõige radikaalsemad ettepanekud ja valimislubadused. Keskerakond ja Isamaa said sellega üsna kenasti hakkama. Tegemist on täiesti standardse, põhivoolukoalitsioonilepinguga, mida võiks kohata ükskõik millises Euroopa demokraatias. Kui ei teaks, et valitsusse kuulub radikaalne populistliku suunitlusega erakond, siis ainult koalitsioonilepingut lugedes ei võiks seda aimatagi.

Jüri Ratast võib süüdistada väga paljudes asjades, võimuahnuses, lühinägelikkuses, aga mulle tundub, et kui vaadata Keskerakonna käitumist valitsuses ja seda, millised punased jooned on ka Ratas maha joonistanud, siis on selge, et Keskerakonna instinktid on veel üsnagi demokraatlikud ja liberaalsed. Kui praegused juhtfiguurid võimu juures jätkavad, siis seda ma praegu küll ei näe, et Keskerakond võiks kuidagi muutuda EKRE-sarnaseks ja hakata toetama mitteliberaalset ja läänemaailma suhtes kriitilist kurssi.

Politoloog Tõnis Saartsi sõnul on peaminister Jüri Ratasest saanud praegust koalitsiooni juhtides mõneti oma valikute pantvang. Ta pole saanud võtta peaministrina visionääri rolli. Foto: Stanislav Moshkov

Kas olete nõus, et Ratas on praegu olukorra pantvang? Kas tema rolliks jääbki nüüd liberaalsete ja demokraatlike väärtuste kaitsmine valitsuses?

Ratas on viimastel kuudel olnud sunnitud võtma mitte visionääri ja poliitikastrateegi rolli, vaid temast on saanud peaminister-lasteaiakasvataja. See on roll, mida ta vaevalt sellisel kujul tahtis võtta või üldse endale ette kujutas, et peab seesuguste asjadega tegelema. Aga need olid tema valikud ja nüüd on ta ka mõneti nende valikute pantvang.

Praegu ma ei näe ka võimalust, et koalitsioon lähikuudel laguneks. Võib-olla see juhtub alles 2021. aastal toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste eel. Koalitsioon on selleks ajaks juba piisavalt kaua ametis olnud, ja ehk siis hakatakse Keskerakonnas valimiskaotuse hirmus tõsiselt kaaluma, kas mõnesse alternatiivsesse võimuliitu kuulumine ei tooks valimistel paremat tulemust ja mis peamine, meelitaks ehk tagasi vene valija.

Ma ei välista ka seda, et koalitsiooni kõige väiksem partner Isamaa võib mingil hetkel otsustada poolt vahetada. Kui Isamaa on oma suuremad reformid, näiteks pensionireformi, ellu viinud, siis tekib tal küsimus, miks ta peaks EKRE-ga edasi koalitsioonis olema, eriti kui ta toetuskõver kuidagi ülespoole ei taha kaarduda. Seda enam, et kui see koalitsioon laguneb, siis tõenäolisem võimalus on, et Reformierakond ja Keskerakond teevad uue võimuliidu ning Isamaa kukub koos EKRE-ga opositsiooni, mis kujutaks talle juba eksistentsiaalset ohtu. Seetõttu on Isamaal mõistlik ise teha mõned ennetavad sammud ja võimalikult õigel ajal paati vahetada. Lähikuudel seda aga ei juhtu; enne kui Isamaa pole saanud pensionireformi, ei lähe ta sellest koalitsioonist kuhugi.

Keskerakonna kõige suuremad hirmud on ilmselt seotud just kohalike omavalitsuste valimistega. Kirjutasite hiljuti, et vene valija tegi Keskerakonna suureks, aga nüüd võib ka teda nõrgendada. Võib siis tõesti juhtuda, et Keskerakond ei saa Tallinnas täisenamust?

Jah, Keskerakonna jaoks on väga tõsine küsimus, kuidas kohalikele valimistele vastu minna. Kui eeldada, et just Keskerakond on see, kes esimesena kaabut kergitab, siis aasta enne valimisi ja sealt mõni kuu edasi ongi võimaluste aken avatud, kus saaks koalitsioonivahetuse ära teha. Kõigest paar kuud enne valimisi on juba hilja.

Ma seda eriti ei usu, et Keskerakond suudab pooleteise või kahe aastaga teha praeguse koalitsiooni vene valijatele nii armsaks, et enamik neist tuleb tagasi ja hääletab endiselt Keskerakonna poolt. Võib-olla, mida ta ehk suudab teha – kuigi ma seda väga ei usu, et see tal õnnestub –, on see, et ta veenab kaalukat osa eesti valijaid selles, et EKRE-ga koos on võimalik teha täiesti töövõimelist valitsust, kus hoolimata teatud väljaütlemistest ja radikaalsest retoorikast suudetakse Eesti demokraatia ometi hoida harjumuspärasel kursil.

Kui vaadata avaliku arvamuse küsitluste tulemusi, siis Keskerakonna jaoks ei ole küsimus praegu enam selles, kas võidetakse Tallinnas enamus, vaid kas üldse võidetakse Tallinnas valimised. See tähendab seda, et on ikkagi reaalne oht, et kui praegused trendid ei pöördu Keskerakonnale soodsamas suunas, võidab Tallinnas hoopis Reformierakond ja saab sellega koos endale ka linnapea tooli.

Kas on näha, et teised erakonnad üritavad vene valijaid endale meelitada?

Praegu veel jõuliselt selles suunas ei tegutseta, küll aga kiikavad vene valija poole kolm erakonda. Sotsiaaldemokraadid on seda varem teinud, aga ei ole väga edukad olnud. Ma ei usu, et nad lähevad Indrek Saare juhtimisel uuele jõulisele katsele. Pigem üritavad nad oma praegust toetajaskonda hoida ja konsolideerida ning ehk õige natuke kasvatada.

Reformierakond kindlasti loodab mingil määral, et noorema põlvkonna venekeelsed elanikud hakkaksid teda rohkem toetama. Seda hoolimata sellest, et ta on hiljuti välja käinud seaduseelnõu muuta Eesti haridussüsteem puhtalt eestikeelseks. Tuleb aru saada, et see eelnõu oli pigem sümboolne žest enda opositsioonis näitamiseks, mitte tõsiseltvõetav hariduspoliitiline kava. Valitsuses olles läheneks Reformierakond eestikeelse hariduse teemale kindlasti palju mõõdukamas ja realistlikumas võtmes.

Tasub ka tähele panna, et Kaja Kallase juhtimise ajal on Reformierakonnas Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase ajaga võrreldes rahvuslikku vastandumise toone tunduvalt vaiksemaks keeratud. Venevastased rahvuskonservatiivsed poliitikud on pigem esireast tahapoole nihutatud. Reformierakond on mõistnud, et kuulsa vene kaardi kullaproov on Eesti poliitikas hakanud tuhmuma ja uus vastandustelg on pigem seal, kus tegutseb EKRE.

Kas opositsioon laseb Ratasel praegu end lihtsalt praadida?

Mulle tundub küll, et Reformierakond on võtnud suuna – ja seda näitas ka hiljutine Ratase umbusaldushääletus –, et ta alternatiivset koalitsiooni Keskerakonnaga niipea moodustada ei taha. Reformierakonnal ongi mõnes mõttes kasulik Keskerakonda selles koalitsioonis võimalikult kaua praadida ja nõrgendada ning siis vaadata, millised on edasised poliitilised valikud.

Pikemas perspektiivis ei ole Reformierakonna jaoks kindlasti väga hea stsenaarium ka see, kui Keskerakond muutub liialt nõrgaks. Reformierakond ei soovi kindlasti jääda EKRE-ga üksi suurde vastasseisu, kus kõik ülejäänud põhivoolu parteid on nii mannetuks muutunud, et nendega ei saa isegi toimivaid valitsusliite moodustada.

----------------------------
Mis saab EKRE-st?

Kuigi EKRE-l on tugevad liidrid ja erakonnaorganisatsioon, on tal politoloog Tõnis Saartsi sõnul tulevikus raske ületada 20 protsendi piiri.

„Tal on võimalik muutuda vähem radikaalseks, liikuda rohkem Isamaa mõõdukamasse rahvuskonservatiivsesse nišši. Aga sellega koos on tal oht kaotada oma radikaalsemad valijad,“ toob ta välja ühe EKRE lähiaastate dilemma.

EKRE teine probleem on see, et praeguses valitsuses ei ole tal sisuliselt ideoloogilisi liitlasi. „Me ei näe seda, et Isamaa hingaks temaga samas rütmis ja toetaks tema mitteliberaalset läänekriitilist agendat,“ leiab Saarts. Riikides, kus parempopulistid on mõju saavutanud, on neil alati olnud liitlasi. „EKRE-l praegu efektiivsed maailmavaatelised liitlased puuduvad. Seni kuni mõni põhivoolu erakond ei otsusta ekrestuda ega muutu Helmete loomulikuks liitlaseks, jääb EKRE reaalne käegakatsutav mõju Eesti poliitikale suhteliselt piiratuks,“ lisab politoloog.

Kolmas väljakutse on seotud väga kirju toetajaskonnaga. EKRE on toonud ühe katuse alla ühiskonnagrupid, kes ei ole Eesti ajaloos varem kunagi ühte jalga astunud. „Endised savisaarlased, venevastased rahvusradikaalid, maapiirkondade rahulolematud valijad, kes on Rahvaliidu endine toetusbaas, euroskeptikud, neonatsid jne – niisugust kirjut koalitsiooni ei ole poliitikas keegi suutnud moodustada, see on täielik meistritükk, mida Helmed on teinud,“ räägib Saarts.

Probleem on selles, et sellistel EKRE-t toetavatel ühiskonnagruppidel on väga erinevad soovid. „Kuskil paari aasta jooksul, kui EKRE on olnud piisavalt kaua valitsuses, hakkavad nad küsimusi esitama: te olete karmi ütlemisega küll, aga näidake, mida te reaalselt olete teinud, näiteks maapiirkondade arendamiseks, venelastele koha kättenäitamiseks, Euroopa Liidu lammutamiseks, immigratsiooni piiramiseks jne. Ning kui EKRE ei suuda sellele kirjule ja vastandlike soovidega seltskonnale midagi märkimisväärset ette näidata, siis on neil väga raske edaspidi 15–20-protsendise toetuse taset hoida,“ lisab Saarts.
*
----------------------
Poliitikasse on vunki juurde tulnud

Tõnis Saartsi sõnul ei ole enamik poliitikateadlasi kindlasti ülemäära rõõmsad populistlike erakondade tõusu üle ning vaatavad seda pigem murega.

„Samas on poliitikasse tulnud juurde värvi ja emotsiooni, mis vahepealsetel aastatel hakkaski ära kaduma. Kui poliitika muutub tuimaks tehnokraatlikuks klaaspärlimänguks, kus esinetakse vaid igavate klišeelike avaldustega, siis ei paku see lõpuks huvi isegi poliitikateadlastele. Nüüd on toimunud teatud laadi ärkamine ja inimestele läheb poliitika taas korda. Vastasseisu ja polarisatsiooni on kindlasti palju rohkem kui neli-viis aastat tagasi. Demokraatia seisukohast on see nii hea kui ka halb,“ märgib ta.

Politoloogi sõnul on demokraatia toimimiseks igal juhul vastasseisu vaja. „Kui me oleksime kõik ühel meelel, siis meil ei oleks demokraatiat vaja, siis sobiks paremini Põhja-Korea stiilis režiim, sest millegi üle arutleda ja vaielda ju pole, valitseb üleüldine ühiskondlik konsensus. Demokraatia mõte ongi, et inimestel on erinevad vaated, seisukohad ja huvid. Ühiskonnas peabki olema lõhesid, mida eri parteid esindavad ja millele mängivad,“ räägib ta.

Alati on aga oht, et vastasseisud lähevad liiga teravaks ja asuvad demokraatiat ennast lõhkuma. „See hetk saabub siis, kui poliitilised jõud hakkavad vastasseisu üksteisega nägema mitte kui loomulikku poliitkonkurentsi, vaid kui nullsummamängu. Kui erakonnad hakkavad arvama, et nende vastane on neist nii erinevate vaadetega, et pole enam ühtegi kokkupuutepunkti ja küsimus on, kas võidan mina ja hävid sina või vastupidi, siis on demokraatia lõpp lähedal,“ ütleb Saarts.

Tema sõnul pole Eesti poliitikas veel sellesse punkti jõutud. „Kuid märke, et nullsummamängule omane suhtumine hakkab vaikselt maad võtma, on teatud erakondade puhul näha küll,“ lisab ta.