Teater

GALERII | ANTI KOBIN: „Röövlit minus ei ole, aga masuurikat on kindlasti!“ 

Katrin Helend-Aaviku, 19. september 2019, 00:01
MÄNGIME HOTZENPLOTZI!: „Oleme hästi palju olnud koos ja koos ka otsinud selle lavastuse vormi ja võtit. Alati see lavastuste juures nii ei ole. Ja see ongi see ime, mida keegi teine kätte ei saa peale nende inimeste, kes selles situatsioonis viibivad,“ ütleb „Röövel Hotzenplotzi“ lavastaja, NUKU teatri kunstiline juht Mirko Rajas (ees vasakul). Tema kõrval on Doris Tislar ning röövlivankril Getter Meresmaa ja Anti Kobin.Foto: Martin Ahven
„Ma arvan, et röövlit minus ei ole, aga sellist masuurikat on minus kindlasti olnud nii noorena kui ka nüüd, juba keskeas. Vahel ma tüütan sellega oma kaasteelisi ja kiusan neid. Positiivses mõttes,“ räägib lõbusalt näitleja Anti Kobin (42), kes lustib ja mürgeldab peaosatäitjana NUKU teatri uues lavastuses „Röövel Hotzenplotz“.

Äsja esietendunud röövlimürglis on maske, muusikat ja mängurõõmu, hõiskeid ja hapukapsaid, pöörasust, paukseeni ja praevorste. Ja seda kõike just nii parasjagu, et igas vanuses saalis olijale korralik energiasüst anda. „Praevorstid ja hapukapsad mulle maitsevad!“ muheleb Anti Kobin, kes lavastuses pistab röövel Hotzenplotzina nahka kõik vanaema tehtud maitsva kraami. 

MÄNGURÖÖVEL: „Praevorstid ja hapukapsad mulle maitsevad!“ muheleb Anti Kobin, kes lavastuses pistab röövel Hotzenplotzina nahka kõik vanaema tehtud maitsva kraami.Foto: Martin Ahven

Samal teemal

Päriselus ta oma vanaemalt vorste ja kapsaid näpanud ei ole. Selleks pole vajadustki olnud, sest vanaema on kõike head ja paremat talle rõõmuga lauale kandnud. „Mul oli väga tore vanaema. Ta tegi väga hästi süüa. Ma olin selle aja laps, kui tehti praemuna ja praeti keeduvorsti nii, et paksule viilule lõigati sälk sisse, et see ei läheks mulli,“ heidab näitleja pilgu tagasi aega, kui ta veel laps oli.

Mängulust annab vaatajale vitamiinisüsti

Seda, kui palju lusti ja rõõmu on lavastus proovide ajal toonud, kinnitavad lisaks Antile ka lavastaja, teatri kunstiline juht Mirko Rajas (31) ning noored näitlejad – vanaema osa mängiv Getter Meresmaa (25) ja selgeltnägija proua Schlotterbecki kehastanud Doris Tislar (26). Veel mängivad tükis Mihkel Tikerpalu, Karl Sakrits ja Risto Vaidla.

„Proovis on juhtunud palju imesid,“ ütleb Mirko. „Kõik selle lavastuse laulud ja mängusituatsioonid on proovides sündinud. Mina lavastajana olen küll tundnud erksust ja elevust sellest, kuidas mõni laul, muusikaline koht või üleminek on tekkinud. Ime sünnib ja kõige suurem väljakutse on, kuidas seda pärast taastada ja hoida.“

„Proovis on juhtunud palju imesid,“ ütleb lavastaja Mirko Rajas. „Kõik selle lavastuse laulud ja mängusituatsioonid on proovides sündinud. Mina lavastajana olen küll tundnud erksust ja elevust sellest, kuidas mõni laul, muusikaline koht või üleminek on tekkinud. Ime sünnib ja kõige suurem väljakutse on see, kuidas seda pärast taastada ja hoida.“Foto: Martin Ahven

Lavastaja märgib, et imeline on olnud seegi, et proovide atmosfäär oli väga mänguline: „Kogu trupp oli igas proovis. Oleme hästi palju koos olnud ja koos ka otsinud selle lavastuse vormi ja võtit. Alati see lavastuste juures nii ei ole. Ja see ongi see ime, mida keegi teine kätte ei saa peale nende inimeste, kes selles situatsioonis viibivad.“

Getter meenutab naerdes kõige esimesi proove: „Mirko ütles, et mängige algul julgelt võssa – nii mööda, nii suurelt, nii paksu värviga kui võimalik. Alati saab ju maha koorida. Võtsime nii vabalt, et halb hakkas. Kui kodus küsiti, mis te täna proovis tegite, siis ütlesin – karjusime!“

Anti märgib kõrvalt: „See oli naljakas! Ikka selline tõsine karjumine!“

Seda, mis pärast kõige üleliigse mahakoorimist lõpuks alles jäi, võib Dorise sõnu mänguliselt võttes vabalt nimetada elamuslikus mõttes küpseks apelsiniks. „Rääkisin sõpradega, kes ütlesid, et nemad said ka etendusest enda jaoks kätte mingi lusti. Nii et see lavastus on ka täiskasvanule väga hea vitamiinisüst!“ ütleb ta.

Antile meeldib vahel kolleege heas mõttes kiusata

Getteri jaoks iseloomustab kogu prooviprotsessi väga ilmekalt üks õhtu nädalapäevad tagasi, kui ta rampväsinuna teatrist koju läks. „Meil oli olnud hästi pikk päev ja pärast veel läbimäng. Tundsin, et kukun kohe ümber, aga olin nii rõõmus! Ma loodan siiralt, et ma ei harju ära nende lõbusate stseenidega lavastuses ja et need teevad mulle lõpuni rõõmu. See on tohutu rõõm, mis ma sellest lavastusest saan! Kui suudaks elu ka kogu aeg võtta sellise rõõmuga!“ räägib ta.

Anti arvab, et ühise mängulusti põhjus võib peituda ka selles, et nad tunnevad ja teavad üksteist hästi ja on juba varem omamoodi kokku kasvanud. „Mina olen kunagi juhtinud NUKU teatri noortestuudiot, kus olid ka Doris, Getter ja Risto,“ räägib ta. „Mirko kutsusin noore näitlejana stuudio juurde, nii et me oleme väga-väga palju koos olnud. Lahe on näha, et kunagi olid nad noored, kellele lihtsalt meeldis teatrit teha, aga nüüd on nad vaat et paremad ja andekamad kui mina. Ja see on ülinormaalne! See hoiab ka mind, vanemat näitlejat, toonuses – ega ma tohi siis ju jääda mugavustsooni! Ja teisalt – kuna nad tunnevad mind nii hästi, on hea olla koos ja truppi sisseelamiseks polnud vaja välja mõelda mingit uut nõksu.“

„Röövel Hotzenplotz“, röövli osas Anti KobinFoto: NUKU teater

Mängulisuse võtab trupp ka lavalt ellu kaasa. Või on see hoopis vastupidi? „Ma peitsin eile Getteri kummiku ära, kui ta läks riideid vahetama,“ räägib Mirko muheldes. „Ta otsis seda taga ja pärast ütles, et kui Anti oleks ruumis olnud, oleks ta kindlasti arvanud, et just tema peitis selle ära.“ Antile nimelt meeldib enda sõnul kaasteelisi vahel heas mõttes kiusata.

***

Kes me oleme maskide taga?

Mirko Rajas sõnab, et sellises koosluses, žanris ja mängustiilis ei ole tema varem lavastusi teinud. „Muusikaline osa ei ole helilooja loodud, vaid puhtalt näitlejate endi mängurõõmu ja võimekuse pealt tehtud. See on väga oluline, kuidas otsida ja leida värskust ja erksust. Teatri üks eesmärke ongi ju tutvustada erinevaid mänguvahendeid ja lavastusliike,“ räägib ta. 

Hotzenplotzi lavaloo mängurõõmu on põimitud siiski ka sügavamaid ja elulisi teemasid. „Lavastus tuletab meelde, et inimese igal reaktsioonil või tegevusel on oma põhjus ja ka tagajärg,“ mõtiskleb Doris Tislar. „Me küll teame ja teadvustame seda elus, aga siiski unustame tihti ära, anname inimestele hinnanguid ning ootame ja eeldame neilt midagi. Inimeste reaktsioone ja elamisviise ei tohiks aga võtta iseenesestmõistetavalt. Neil on omad põhjused ja neid on huvitav uurida ja jälgida ning ka iseennast selle kaudu analüüsida, miks ma midagi ütlen või kuidas käitusin.“

Mirko Rajast on viimasel ajal puudutanud sisemise vabaduse küsimus. Ta ütleb, et lavastus puudutab ka teemasid, millised rollid meil elus on, kui palju me nendega rahul oleme ja mida meie hing tegelikult igatseb. „Vanaema kindlasti väga naudib seda, et ta saab poistele praevorste ja hapukapsast teha, aga kui ta saab ühe korra rattaga sõita, tekib vabanemine –  ta kooks vähem sokke ja teeks hoopis kõike muud. Tema hinges on see igatsus kuskil peidus. Või näiteks meie politseiülem Dimpfelmoser, kes üritab kogu aeg olla perfektsionist, kõike kontrolli all hoida ja röövlit vangi panna. Aga tol ajal, kui röövel on ära, soovib ta, et ta oleks ikkagi seal, sest ainult siis on elu täidetud. Ja ka röövli puhul – ühel hetkel võib see tohutu intensiivsus ja mängurõõm ka väsitada, sest lõpuks ei saagi enam aru, kus sa ise elus paikned. Võib-olla on vaja ühel päeval korraks mõtestada selliseid asju. Lavastuse intensiivsus viibki selleni, et kõigile korraks panna pähe see mõtteimpulss, kes me tegelikult oleme, mida tahame ja kuidas toimime.“

„Röövel Hotzenplotzi“ autor on Otfried Preussler, kes on kirjutanud ka raamatud „Väike nõid“ ja „Krabat“. 
 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee