Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas jutt buda usu tähtsusest kestis kolm tundi

Järgmise aasta 15. septembril pidas vend Vahindra Tallinnas Kopli vanas rahvamajas kolmetunnise maratonkõne rääkides, mis on buda usk Eesti maale ja rahvale. Ta suutis kohale meelitada poolsada inimest ja oli hirmsasti nördinud – näe, kinos käivad, aga Buddha tutvustamist kuulama ei tule.

Teataja kirjeldab: „Loeng algab salapärase usulise talitusega näitelaval. Laual suitseb pott viirukiga. Preester ise ilmub kardina tagant punases mantlis ja palja jalu, tõstab käe, hääldab lauldes salapäraseid Tiibeti või Mongooli sõnu „naamu, naamu, naamu Himalaja, naamu Indostan“. Siis laseb puhtas eesti keeles edasi. Ta hüppab kui erilasest pistetud punase habeme lehvides siia-sinna, tantsib, rüseleb, paneb kedagi nägematut maha...“.

Ka Eesti rahvas oli kunagi buda usku, kinnitas vend Vahindra. Enne, kui tuli suur pimedus – ristiusk. Kuid ta arvas, et rahvas ärkab ja saab taas budausuliseks. Munk kuulutas kadu slaavlastele, germaanlastele ja anglosaksidele. Tekkivat Pan-Balti ilmariik. Publik plaksutas.