Tele

ARVUSTUS | „Roaldi retked“ tõestab, et Roald Johannson on leidnud endale ideaalse niši (43)

Keit Paju, 17. september 2019 21:28
Foto: Kanal 2
Teisipäeva õhtul alustas ajakirjanik Roald Johannsoni uus saade “Roaldi retked”. Saade meenutas nii oma sisult kui ülesehituselt tegelikult “Roaldi nädalat”, Eesti elu reportaažidest koosnevat saadet, ainuke vahe oligi see, et uues saates külastab Johannson väliseestlasi. 

Pärast “Roaldi retkede” vaatamist pean tõdema, et see, kui hea on saade, sõltub ikka suuresti sellest, kes seda saadet teeb. Ajakirjaniku juures on peale professionaalsete oskuste väga oluliseks komponendiks tema olemus ja isiksus. 

Samal teemal

Ilmselt kujunebki see arvustus rohkem Johannsoni kiidulauluks, aga mis teha. Johannsonil on sellise meelelahutusliku, kuid samas elulise saate jaoks ideaalne isiksus. Tema suurim pluss on oskus vahetult, sõbralikult ja punnitamata suhelda ükskõik kellega, olgu see siis fentanüülisõltlane, nagu sai näha ühes “Roaldi nädala” loos, või Ecuadoris elava kristliku perekonnaga, nagu tänases “Roaldi retkede” loos. 

Johannson oskab väga lihtsalt ja kergelt vestlust juhtida, pannes jutukaaslased end tundma mugavalt ja avatult. Johannsoni küsimustest ega reaktsioonidest ei peegeldu kunagi vestluspartneri vastu hukkamõistu, ükskõiksust või küünilisust. Eriti armas oli vaadata tänases osas, kuidas Johannson vestles pere pisematega. Lapsed on ajakirjaniku jaoks ühed raskeimad subjektid, kuid Johannson suutis vaid nendega suheldes anda vägagi adekvaatse ülevaate sellest, kuidas on ühel väikesel eesti lapsel Ecuadori džunglis üles kasvada.

Saates sai näha Kohilast džunglisse kolinud viieliikmelise pere igapäevaelu, millised on sealses kliimas elamise eripärad. Nagu näiteks see, et ühelgi kapil ei tohi uksi ees olla, muidu lähevad asjad hallitama. Samuti sealsed võlud, mille alla kuulub kindlasti see, et nende aed nägi välja, nagu Johannson tabavalt ütles, Selveri puuviljalett. 

Saate idee iseenesest on väga üllas ning migratsiooniajastul vägagi tabav. Seejuures meeldis mulle, et “Roaldi retked”, erinevalt teistest samasuguse formaadiga saadetest, ei võta Eestist lahkunu suhtes süüdistavat positsiooni. Saatest ei peegeldanud kusagilt vastu vimm selle üle, et see perekond otsustas Eestist kolida teisele poole maakera. Vastupidi, saatest peegeldus siiras huvi mõista, mis pani perekonda sellist otsust vastu võtma. 

Isegi, kui pereema rääkis sellest, kuidas tung Ecuadori kolida tuli tema nägemusest ja vestlusest Jumalaga – jutt, mis arvatavasti suuresti ateistlikule eestlasele umbluuna tundub – ei reageerinud Johannson sellele negatiivselt ega naeruvääristavalt, vaid küsitles naist siira huviga edasi. See ongi ajakirjaniku suurim oskus – jätta tööd tehes kõrvale isiklikud ja subjektiivsed vaated ja veendumused ning lasta seeläbi intervjueeritaval end avada usalduslikus keskkonnas. 

Kas “Roaldi retked” on saade, mida ma igal nädalal kannatamatult ootama jään? Pigem ei. Ma ei usu, et tegu on saatega, mis tooks telekate ette paarsada tuhat inimest. Kuid siiski, omal moel on ta hea õhtune meelelahutus ja saade, kus suurepärane ajakirjanik ja isiksus viib televaataja tunniks ajaks Eestist hoopis kaugematesse paikadesse elu vaatama.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee