Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Pihkva rahukõnelused lörri läksid 

Tõnis Erilaid, 17. september 2019, 00:12
Foto: IGOR TARO
„Rahusaatkond sõitis täie kiirusega Tallinnast Isborski poole, mis meie praeguseks viimaseks jaamaks on. Teisipäeval 16. skp kell 2 p.l. jõudsime Isborski. Soomusrong seisis vaksali hoone ees näidates oma kardetavaid hambaid – suurtükke ja kuulipildujaid. Kell 4 p.l. istusime autodesse ja kihutasime piiri liini poole. Liinil teatati, et enamlased veel tunni aja eest lähedalolevat küla pommitasid. Istusime siis uuesti autodesse ja sõitsime valget lippu lehvitades läbi erapooletu pinna punaste poole kuni nende patrullideni. Eemalt tõttasid meile vastu paar punaste ohvitseri ja salkkond sõdureid. Siis seoti kõigil silmad kinni ja talutati mööda ilusat Pihkva kiviteed edasi umbes paar versta,“ kirjutab Rasmus Kangro-Pool, kuidas 100 aastat tagasi Eesti delegatsioon Pihkvasse 17. septembril 1919 alanud rahukonverentsile viidi. 

Rahust asja ei saanud. Kõnelused katkesid, kui eestlased teatasid oma nõudmise: vaherahukokkuleppe saab sõlmida ainult koos Läti, Leedu ja Soome valitsusega. Koostati protokoll, et Eesti esitab uusi nõudmisi. Koosolek lõpetati 18. septembril kell 3.10 p.l. kirjutab Kangro-Pool. Asuti tagasiteele. „Valge lipp käes sõideti ratsa meie tulekust teatama. Peagi lähenesid keset öist pimedust meie autod kaugelt oma laternate valgust pildudes. Üsna pimedas jõudsid autod Isborski, kust rong meid edasi kandis.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee