VIDEOINTERVJUU | Urmas Eero Liiv „Kuuuurija“ sünnist: esimese asjana ütlesin Lustile, et ta pea ära peseks!

Urmas Eero Liiv on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna ja Tallinna Ülikooli filmiosakonna režii alal. Aastatel 2001-2011 töötas ta Kanal 2 kuvandijuhina ja 2012-2017 TV3 programmijuhina.

Rääkisime suud puhtaks teleäri olemusest, läbikukkumistest ja võitudest ning miks mees pani äkitselt 2018. aasta jaanuaris teles ameti maha ja lihtsalt lahkus, kuigi TV3 polnud nõus temast mingi hinna eest loobuma. "See oli valuline kõigi osapoolte jaoks ja ma täna isegi kahetsen seda sammu," tunnistab Liiv.   

Urmas Eero Liiv on tõepoolest telegeenius. Enam kui kümne isikliku dokumentaal- ja mängufilmi kõrval -„Tervitusi Nõukogude Eestist“, „Häädemeeste UFO“, "Teine Arnold", "Pronksöö: vene mäss Tallinnas", "Staarmaakas", „Must alpinist“, jpt., on Liivi entusiasmist sündinud ka „Võimalik vaid Venemaal“, „Su nägu kõlab tuttavalt“, "Selgeltnägijate tuleproov", „Evelin“, „Inglite aeg“, „Kuuuurija“ ja veel mõnikümmend formaati.

Urmas, kuidas sinu hommik välja näeb? Oled üsna töine inimene, kel tuhat rauda korraga tules.

Mul on hästi rutiinne hommik. Kui maja tühjaks läheb, siis ärkan mina, kell on sel ajal 9. Kuna ma praegu stuudiost väljas tööl ei käi, siis pean tegema nii, et justkui lähen tööle ehk ma lähen siis enda juurde tööle. See tähendab seda, et ma teen alati hommikuse tiiru ümber vanalinna ja lähen seejärel Kalamajja oma stuudiosse tagasi.

Sa elad ja pead stuudiot samas kohas?

Jah, minu stuudio on minu kodus. Selleks, et hommikul oleks mõnus, lähen tööle iseenda juurde. Selleks peangi oma kodust välja minema, tegema tiiru ümber vanalinna ja siis jälle oma uksest sisenema. Ja nii teen ma iga päev, sõltumata ilmast. Kuna viimasel ajal on olnud seda stuudiotööd metsikult palju, siis olen olnud ka üsna seltskonnavaene,

Tegelikult pole sa üldse seltskonnainimene. Mäletan sind veel Kanal 2 aegadest. Kükitasid seal oma väikses ruumis nagu mutt urus ja monteerisid, monteerisid, monteerisid. Sinna võis siseneda, rääkida sinuga midagi, aga sa justkui ei kuulnudki, olid lihtsalt omas mullis.

Tegelikult see päris nii ka ei ole. Muidugi teen oma tööd pühendunult, aga mul on ikka oma salaseltskond ka, kellega aktiivselt suhtlen. Nad ei ole Eesti kuulsused, ega avaliku elu tegelased. Nendega kohtun mõnel lihtsal peol. Tegelikult, mulle ei meeldi üldse kainena peol käia. Aga alati kui olen purjus, siis tekib igasuguseid kummalisi situatsioone. 

Kohustuslikel kassiristsetel sa siis üldse ei käi?

No Kanal 2 ja TV3 üritustel tuli ikka käia, aga sealgi käisin suht vähe. 
Osad võtavad end jube tõsiselt, kui saavad mingi tähtsa ametiposti. Panevad uhke ülikonna selga, kikilipsu ette ja on igal pool kohal, kus on võimalus ennast näidata. See on asi, mida olen alati vihanud. Kui on väga vaja minna, siis ma loomulikult lähen ja esinen. Aga kui on mingisugune TV3 vastuvõtt näiteks ja ma peaksin seisma uksel - olles end üles löönud, šampanjaklaas käes - ma ei tee seda mitte kunagi! Istuksin pigem kuskil nurgas ja libistasin vaikselt õlut. 

Kuid see on ju oluline, pead väga tähtsate inimestega suhteid looma!

Olin vaid mingi programmidirektor. Olulised on peadirektor, müügijuht - nemad suhtlevad vajalike inimestega. See on teine maailm ja teised inimesed. Mul pole isegi selliseid riideid, millega sinna peole minna! Kannan oma riided ribadeks. Isegi televaatajad vihkavad seda, kuidas ma vahest ekraanil välja näen, sest mul on absoluutselt ükskõik, mis mul üll on.

Ma pole mitte kunagi lasknud endale, isegi enne ekraanile minekut, grimmi teha. Ka sellest on jube sõda lahti läinud, sest mind ei ole ju võimalik ilusaks teha. Ei ole ma ka kunagi mingeid spetsiaalseid disaineri poolt soovitaud riideid selga pannud, kui olen telesaateid teinud. Inimene on ikka selline nagu ta
on ja nii ongi. Hea, et Eestis rohkem minusuguseid pole.  

Vaata vahel mõnd meessaatejuhti, keda on puudriga mäkerdatud! Näed kaelal mingit pruuni triipu, see on ju mõttetu. Kole inimene sellest ilusamaks ei muutu ja ega ilus inimene sellest ka koledamaks ei muutu.

Sul on hetkel mitu rauda tules. Välja tuli just dokumentaalne eriprojekt "Ma pääsesin Estonia katastroofist" ja tulekul on õudusfilm „Kiirtee põrgusse“. Tahad või mitte, aga pead seoses sellega intervjuusid andma. Pead ennast müüma.

Ega ma mingisugune nohik ei ole! Okei, vahest olen nohik, aga kui on vaja, siis muidugi käin ennast müümas. Ma ei ole luuletaja, kes sahtlisse kirjutab. Loomulikult tahaks, et inimesed vaataksid neid asju, mida ma teen ja et need lõpuks jõuaks ka suurema auditooriumini. 

Tegelikult oskad ka skandaale korraldada. Võtad napsu ja teed lollusi, millest on saadud päris põrutavaid kollaseid uudiseid.

On jah sedaviisi olnud. Mul jookseb vahest lihtsalt  juhe kokku. Ja siis helistavad tegelased kollastest väljaannetest, kes on genereerinud mingid suured pealkirjad ning loonud mingeid olematuid seoseid jumal teab kelle või millega.

Oled liiga otsekohese ütlemisega ja ettearvamatu?

Jah, ma olen üsna nõme mees ja selle üle ei ole endalgi sugugi hea meel. Peaks ses osas olema palju tagasihoidlikum. Ega mu renomee hea ei ole, pigem on see halb, vägagi halb.

Nii halb, et kassiahastus tuleb peale? Näiteks, kui TV3 peol käperdasid ühe kuulsa muusiku naise rindu?

Ei käperdanud!

Käperdasid jah! Kas sul järgmisel hommikul oli eelneva öö sündmuste peale mõeldes piinlik ka? 

Muidugi, aga ma joon ennast kinni. Ma ei mäleta asju ja selle tõttu ongi just vahest kass peal olnud, kuna ei teagi, mis täpselt eelmisel ööl juhtus.

Loed seda järgmisel päeval lehest?

Mitte mina ei loe, vaid keegi tuttav annab märku mulle. Õnneks seda liiga palju ei juhtu. Käin Tallinnas sellistes urgastes, millest keegi kuulnudki pole. Seal kohtab väga värvikat kultuurikihti meie pealinnast ja see pakub mulle suurt naudingut.

Pervert!

Ei, sellel ei ole perverssusega mitte mingisugust seost.

Ja sinu lemmikkoht on?

Näiteks Peekri Baar. See avab oma uksed täies hiilguses alati kell kuus hommikul ja siis läheb pidu lahti. Umbes kuuest hommikul kuni kella üheteistkümneni päeval. Seejärel algab seal sanitaartund. Koht asub kesklinnas - Tatari tänaval. Ma aastas paar korda käin seal ja tunnen ennast peale seda väga puhastatuna. Ausalt, see on kõige kihvtim koht linnas!

Said hiljuti maha ka oma teise õudusfilmiga, mil nimeks "Kiirtee põrgusse". Noored näitlejahakatised Joonas ja Laurits, kellega hiljuti Kalev Spa uuenduskuuri tähistasin, küsisid, et miks võtsid peaosadesse Kristjan Kasearu, kes ei oska nende arvates absoluutselt mängida ja Franz Malmsteni, kes on lihtsalt oma isa, Mait Malmsteni kuulus poeg? Poisid, kes on nende arvates õnnetud amatöörid.

Franz Malmsten lõpetas kevadel keskkooli ja tahab minna otse Londonisse näitlemist õppima. Kristjan Kasearu oskab kindlasti paremini mängida, kui need kadedad Joonas ja Laurits. „Kiirtee põrgusse“ on võib-olla Eesti esimene B- kategooria film, võib-olla isegi C-kategooria film. Seda filmi ei tasu tõsiselt võtta, sest see on teadlik crap film. See on loll film ja tekitab kindlasti just selliseid lainetusi, et: „Jesus Christ, mis see veel on!?“, „Kas me nüüd seda tahame?“.

Seda filmi ei tohiks liiga tõsiselt võtta, kuna see on pigem kurioosum filmimaastikul. Eestis peab film olema justkui suur ja püha. Kõik kõnnivad nii tähtsalt ringi. Sellega filmiga nii ei ole.

Kust sa selle lolluse jaoks raha said?

Selle lolluse jaoks ei võtnud ma sentigi Eesti riigi raha. Raha võetakse mujalt. Ja seda raha pole palju. B-filmid tulevad välja väikeste, mitte suurte eelarvetega. Eks näis, mis saab olema selle filmi saatus. Kohe ilmub ka treiler. Seal on selliseid scary ja jump kohti, mida pole Eestis varem nähtud. Ei saagi olla, sest keegi ei ole teinud. Eesti õudusfilm on tihtipeale selline, et sa lihtsalt lämbud ära sellest õudusest ja ei viitsi enam edasi vaadata.

Minu arust oli „Must alpinist“ päris "hea" õudukas.

See oli tõsisem projekt. „Kiirtee põrgusse“ on rohkem hullamine. „Must alpinist“ oli ikka päris asi ja oluline.

Oled täiega filmide tegemise lainel? Kanal 2 ja TV3 aastad on siis sinu jaoks möödanik?

Seda ma ei usu. Eks teles on nii, et iga tuleb peale. Eesti teleekraanidel ei taheta ühtegi vanainimest näha, nii see ju on.

Sa räägid üks-ühele sama juttu, mida rääkis mõned päevad tagasi hommikusöögil Peeter Võsa. Temagi nentis, et tal on teleekraanil parim enne möödas. Tahaks küll sinisele ekraanile tagasi, aga tuleb olla realist.

Ega ei võetagi. Me ju vananeme koos oma publikuga. Mind ei huvitagi mingid 15aastased. Mina lähen ju oma põlvkonnaga edasi. Eestis on vanad saatejuhid ikka kuskil mõtete kalmistul. Mujal maailmas nii ei ole. Seal lähevad põlvkonnastaarid lõpuni. Meil oli üks, Mati Talvik, ainuke ETV-s, kes läks lõpuni.

Meil on ETV-s ka järgmised, kes lähevad kindlasti lõpuni - Anu Välba, Marko Reikop, Grete Lõbu, Urmas Vaino. Panevad kindlasti surmani välja, nagu Reet Linnagi.

Kui Marko Reikop võib ehk minnagi, siis Anu Välbale tehakse mingil hetkel ettepanek, et äkki ta tahaks ikkagi kaadri taga olla, see juhtub kiiresti. Naiste suhtes ollakse veel erakordselt ebaõiglased.

Näiteks „Seitsmestes“ on ankruks Sirje Eesmaa. Kui olin veel seal
tööl, siis oli väga palju juttu, et ta tuleb „ära koristada“, sest ta on vana. Ma ütlesin, et ei, see on klassika. Mis siis on? Inimene tuleb ilusti toime ja ta on tõesti klassika. See hääl, olemus, ta sobib sinna. Võib-olla tõesti ta ei sobi tegema neid kaasaegseid formaate, aga keegi ei eeldagi seda. Õnneks on nad ka pärast mind teda nädalavahetustel seal alles hoidnud. Pole mingit põhjust temast loobuda! Ta on ju professionaal!

Anu läheb järgmisena "Prillitoosi".

Nii võib juhtuda. Reet on lõpuni, aga kus ta vahepeal oli? Ta ei teinud kümme aastat midagi ja kõik mõtlesid, et temaga on kõik. Vaata teda täna, kõik kummardavad. Tore, kui on erinevast east saatejuhte! Ma muidugi ei ütle, et mina pean üks nendest olema.

Sa olid suurepärane saatejuht! Olid „Selgeltnägijate tuleproovi“ lahutamatu osa. Olid küll pisut vastik, natuke liiga otsekohene, kärsitu, vahel ebaõiglane, aga seda oli põnev vaadata. Tänapäeval on saatejuhid liiga leebed. Oled ju ka „Kuuuurija“ isa?

Põhimõtteliselt jah. Leidsin Katrin Lusti, kes selle teha võttis ja orbiidile lendas. Enne seda ta istus kolm aastat uudiste toas nurgas. Silmad olid peos, sest tolleaegne uudiste juht ei saanud aru, milline kristall tal toas tolmas. Kõik, mida ta välja pakkus, öeldi et on jama ja ei saa. Tol ajal tegin „Musta alpinisti“ ja ma ei olnud kogu aeg majas. Aga lõpuks kui majja tagasi jõudsin, siis hakkasin vaatama, et see tüdruk on ju erakordne!

Kus sa seda kristalsust nägid? Kuidas sa näed, et inimeses on potentsiaali?

Kõigepealt ma ütlesin talle, et ta oma pea ära peseks. Ta tuli Londonist ja nägi välja nagu mingisugune kaltsakas. Palusin pea ära pesta ja ilusti riidesse panna. Ta ei solvunud selle peale. Hakkas hoopis ennast tuunima. Iga ülesanne, mis ma talle andsin, ta lihtsalt läks ja tegi selle ära. Ise mõtlesin, et ei, seda ta küll ära ei tee! Järgmine päev tuli, kõik oli tehtud ja lugu oli huvitav. Siis hakkasingi mõtlema, et äkki teeks talle oma saate. Mõtlesime nime välja, mis alguses kellelegi ei meeldinud, aga nii see läks.

Ta on saanud legendaarseks ja läheb ikka edasi. Vahepeal ta vist visati TV3-st välja, aga saade läheb ju edasi. Selline formaat on tänapäeval absoluutselt vajalik. „Kuuuurija“ on kõige parem saade üldse!

Miks?

Ta ei pretendeeri lõplikule tõele. Aga ümberringi valetatakse nii palju ja igasugust sousti on palju. Katrin Lust on kõige selle keskel rähklemas ja meelelahutust pakkumas, mõnikord ka tõsiseid probleeme ära lahendades ja see on super! Meie teised uurijad ajakirjanduses lendavad ju tõsiselt peale, neid ei armastata, nad on natukene kurjad. Katsi armastatakse, vihkajaid on vähem. Ta läheb sinna rahva keskele, rahvas tunneb, et Jeanne d'Arc tuli kohale ja sündmused hakkavad rulluma ja ee on väga lahe!

Minagi teen sügava kummarduse saadete ees, kus ta on pedofiile paljastanud, toonud vaatajateni lugusid loomade väärkohtlemisest, jne. Aga siis tuleb järsku mingisugune arusaamatu prohmakas - Erik Orgu oma kringlitega. Ma ei saa aru?

Nüüd just sündis klassika! Erik Orgu on õnnelik, pirukafirma on õnnelik, kõik on õnnelikud. Või siis lugu mingisugusest Viimsi prouast, kellele pandi valed juuksepikendused ja millest kujunes kohutav draama. Mida veel vaja on? See lahutab meelt, teeb hea tuju, sunnib inimesi kuidagi positiivsemalt reageerima. Kordan, see kõik on väga lahe!

Erik Orgust tehti monster, kes naudib peade maharaiumist. Tema nahas ei tahaks küll olla. 

See on juba teine teema, kui keegi, kellel pole huumorimeelt, hakkab inimestele liiga tegema. Lustil on huumorimeel olemas. Me mõtleme Lustiga ühtemoodi. Rääkisime siin ka „Selgeltnägijate“ saatest, kust ma lõpuks ise ära tulin. See lihtsalt hakkas ammendama. Avastasin seal ühel castingul, kui saade oli juba kokku pandud, midagi, millest ma praegu rääkida ei saagi.

Avastasid, et tehakse mingit valskust?

Ei, mitte seda. Ütleme nii, et see, et mina sealt saatejuhi kohalt ära läksin, on väga hea. Nüüd püherdatakse seal oma roosamannas. Kõik kallistavad üksteist ja silitavad pead. Kõik, kellele sellised asjad on olulised, on saanud ühest segavast faktorist lahti, ehk siis minusugusest, nagu ma seal olin. Samas nad on saanud lahti ka ühest segmendist vaatajatest, keda selline roosamanna ja üksteise nunnutamine ekraanil ei innusta. 

Mina olin platsil võimsamalt sees. Ma ei lohutanud. Kui võistleja puhkes nutma, siis ma ei langenud talle kaela, ega hakanud temaga koos nutma. Kui ma seda eelmist saadet vaatasin, siis mul oli selline tunne, et saatejuhid andsid kogu aeg võistlejatele eneseabi. Tegelikult peaks olema vastupidi, aga ma ei kritiseeri. Kindlasti on palju inimesi, kellel on nüüd seda saadet palju toredam ja meeldivam vaadata.

Ma ei teadnudki, et sa oled ka saate „Su nägu kõlab tuttavalt“ taga. See tuli üllatusena.

Mis seal siis üllatavat on? Kui sa oled programmijuht, siis sa ju valid programmi. See oli ripakil, Kanal 2 ei julgenud seda võtta. See tuli välja muidugi hiljem, alguses ma seda ei teadnud. Kanal 2 arvas, et seal ei ole materjali. Aga mina märkasin seda enne neid. Londonis oli mingisugune koosolek ja seal tutvustati seda. Tegelikult oli nii, et sai kohe Kaupo Karelsonile helistatud ja küsitud, kas saade on tehtav. Tema ütles kohe, et see on tehtav. Seejärel hakkasid
need kokkulepete värgid. Olav Osolin on kirjutanud sellest terve raamatu.

TV3 maja kukkus ehmatusest pikali, sest see saade on suhteliselt kallis. Öeldi, et see on mingi mõttetu karaoke laulmine. See on liiga kallis ja seda ei saa teha. Suur kolleegium tuli ukse taha, kes korrutas, et seda ei saa teha. Ma olin nii pissed off, aga ütlesin, et proovime vähemalt midagigi. Sel hetkel oli täielik TV3 madalseis. Kolleegium seisis ukse peal ja ütles resoluutse "ei". Siis ma vihaga juba kirjutasin Londonisse formaadiomanikele, et näed , ei saa, sest on liiga kallis. Sealt tuli vastus, et kui meie ei saa, siis läheb see Kanal 2-le. Peale seda öeldi TV3-s kohe, et peab ära tegema.

Mille üle sa ise eriti uhke oled? Pean silma Kanal 2-e ja TV3-e aastaid.

Kanal 2-e aastates olin seal võib-olla ainult mõttekaaslane, tegin rutiinset tööd. Tegin seal kõrvalt ka Eesti üht kuulsamat dokumentaalfilmi. See teletöö oli rohkem selline haigekassa variant. Ega ma seal esimest viiulit ei mänginud. Kindlasti olin ma Kanal 2-s alati selle eest võitleja, et sünniks rahva televisioon. Mind hästi ei usutud. Alguses, kui sinna läksin aastal 2001, siis seal üritati sellist elitaarset asja ehitada. Kui Vigla majja tuli, siis enam sellist jama enam polnud.

Vigla oli autoriteet, ta mõtleb täpselt samamoodi nagu mina. Siis sai seal väänata tolleaegset programmijuhti, Olle Mirmet, kellest sai tegelikult Eesti parim programmijuht. Alguses oli ta hästi intelligentne poiss ja alguses tehti ikka selliseid ilusaid saateid. Kui tuli välja minu dokumentaalfilm „Teine Arnold“, siis Kanal 2 ei julgenud seda eetrisse võtta, kuigi mina olin juba sel ajal ka seal. Selle võttis TV3. See on läbi aegade vaadatuim dokumentaalfilm teles.

Teise dokumentaalfilmiga "Palju õnne!" läks samamoodi. Läks eetrisse „Vabariigi aastapäeva vastuvõtu“ saatega samal ajal. Kujutage ette, ühe kõige vaadatuima saate vastu. "Palju õnne!" tegi suurepärase numbri! Kanal 2 ei julgenud ka seda võtta. Praegusel ajal ei oleks enam selliseid lolle otsuseid tehtud.

Toona tundusid neile sellised saated saastana, aga need olid ettekuulutajad. Just sellisteks, "rämpsu" tarbijateks me muutusimegi. Panna näiteks dokumentaalfilmi kangelaseks Arnold Oksmaa, oli tollal ennekuulmatu.

See on ju haige inimeste ära kasutamine?

Ei ole.

On ikka. Mulle tundub, et sul ei ole eetilisi piire. Kui ikka mõne ullikese kätte saad, siis rebid ta tükkideks.

See ei ole absoluutselt tõsi! Dokumentaalfilmis on erakordselt tore, kui kangelane naudib olukorda, kus ta on.

Siis sa võid minna psühhiaatriahaiglasse ja võtta ükskõik, millise haige inimese ja temast "naljaka" saate teha.

Psühhiaatriahaiglast on ka asju tehtud. Arnold Oksmaa ei ole haige inimene, vaid jälle üks ajastu ikoon. See, et temast tehti tol ajal see film, murdis päris palju tabusid, igas mõttes. Mitte ainult televisioonis, vaid üldse ühiskonnas. See ei ole niisama, et tehti mingi lollus ära. See on asi, mis on tegelikult meie ühiskonnas olemas.

Minu meelest teed sa kõik asjad koledamaks. Mina näiteks kardaksin osaleda mõnes sinu šedöövris. Kardaksin, sest sa näitaksid mind omas mahlas. Sa näitaksid mind kümme korda jubedamana, kui see tegelikult on.

Kindlasti mitte.

Sa oled kunagi mulle päris koledasti öelnud.

Sina käisid mulle närvidele, kui ma olin noorem.

Mina ajasin närvi?

Jah.

Vau! Räägime suud puhtaks!

Ma ei tundnud sind.

Kuidas ma sind närvi ajasin?

Sa olid nõme.

Mida nõmedat ma tegin? Võtsin end vales kohas paljaks?

Ma enam ei mäleta, mis seal oli. Üks hetk oli sind liiga palju ja igal pool. Nüüd ma muidugi armastan sind, selliseid lahedaid inimesi peab olema.

Räägime pisut Eesti telemaastikust ka. Pole midagi justkui enam vaadata. Oleks mõni äge tõsieluseriaalgi.

Praegu on „Rannamaja“. See on superluks! Sellist jama tuleb alati toota. „Prooviabielu“ oli ka väljamõeldud formaat. Ma ei arvanud iialgi, et see on võimalik. Ütlesin produtsentidele, et nad leiaksid need inimesed ja me teeme selle kohe ära. Ma ei uskunud, et need inimesed leitakse. Need inimesed
leiti. Produtsentide kiituseks pean ütlema, et jälle oli tähtede seis geniaalne. See on Eesti maine. Ma ei viitsinud sellega lõpuni minna. Oleks pidanud selle ära patenteerima. 

„Prooviabielust“ on möödas kaks aastat. Alles nüüd siis suudeti järgmine teha. Kas teles liigub vähe raha?

Praegu tundub, et teles on jälle raha. Just aastal 2019, kus me praegu oleme. Majanduse hea käekäik on kohale jõudnud. Raha on rohkem, kui oli näiteks sel ajal, kui mina TV3-s tegutsesin. Näen, et raha on oluliselt rohkem peale tulnud.

See on nii loll jutt, et keegi telekat ei vaata, inimesed ju vaatavad järjest rohkem. Nad lihtsalt killustuvad ära erinevate kanalite vahel. Reitingud lähevad koguaeg allapoole, aga ka mitte väga palju. Kui sul on korralik saade, siis 150 000 inimest vaatavad seda live’s. Järelvaatamises vaatavad pärast veel 50 000 inimest otsa.

Mida sina telekast vaatad?

Minul mängib hommikust õhtuni CNN, History ja siis vaatan ka vene televisiooni, Aktuaalset kaamerat. Sellega minu tavaline meedia tarbimine lõpeb. Kui olin teles tööl, siis olin loomulikult kursis kõikide saadetega, mida kommertskanalites näidati. Praegu ma ka tean kõiki, aga ma ei ole neid vaadanud.

Kas praegu tele ka veel isutab? Et läheks telesse tagasi ja teeks mingi ägeda saate?

Oleks teadnud, et olukord selliseks kujuneb, et Kanal 2 nõrgeneb ja sealt kukuvad ära kaks superstaari, Teet Margna ja Kristjan Jõekalda ja et Marii Karell saab kinga ja läheb TV3-e ukse taha kintsu kaapima. Minu ajal ei oleks kindlasti seda juhtunud, et Kuuuurija oleks TV3-st minema jooksnud. Seda ei oleks iialgi juhtunud! Taavi Libe kukkus TV3-e, kuigi nooremad inimesed ei tea üldse, kes ta on. Aga kui nad kukuvad, siis korja lihtsalt ära. Ja raha on ka teles täna rohkem. Oleks seda teadnud, siis ei oleks sealt lahkunud.

Alati saab tagasi minna.

Ei saa, seal on teised inimesed asemel ja teevad tublit tööd, kõik on okei.

Inimesed väsivad ära, siis on sinu kord.

Ei väsi, nad on noored inimesed, ma olen liiga vana ka juba.

Mis Kanal 2-ga juhtus? Kõik oli suurepärane, kuni käis pauk ja kõik laiali lagunes.

Kõigepealt ma ütlen, et ilmselt sinu sõber Margus Linnamäe…Ma ei tunne teda ja seepärast ma võin tema kohta igasugust jama ajada, aga tal on popsi mentaliteet.

Kanal 2 sai eelmine aasta 25aastaseks ja Kanal 2 oli kuulus oma väga suurte ning uhkete pidude poolest, mida kommertstelevisioon peabki korraldama. Kui üldse, siis just glamuuriüritus ongi televisioon. Aga see rott, Linnamäe ei suutnud oma telekanalile seda pidu enam korraldada. 25aastane Eesti vaadatuim kanal! Rahvas armastas neid inimesi, staare ja seda kanalit!

25. aasta puhul pakuti Reporteri rõdul töötajatele paari kringlit, see on jama! Sel aastal kordub kõik jälle, sünnipäevapidu ei tule. Linnamäe nutab seal oma kopikate pärast. Häbi!

Peod korraldatakse ikka suures osas nii, et tehakse osavaid diile, need ei lähe nii palju maksma. Ta hoiab selle veeringu kokku, et tekitada mõttetut frustratsiooni töötajate ja selle kanali staarides. Kuhu see Katrin Lust nüüd siis läheb? TV3-ga on ta tülis, sinna peole ta minna ei saa. Kus need vastuvõtud on? Kõigil on ju seda vaja!

Raha peabki lugema, ega teistmoodi ei saa, aga lisaks sellele ta juhib seda programmi ise ja see on jama. See on kindlasti saladus, aga ta juhib seda ise. See on väga loll asi. Kui keegi tahab pärast minult küsida, et kuidas ma seda tean, see on jama ja sellist asja ei toimu, siis ma ütlen, et ma lihtsalt tean. Ma ei ütle, kust allikast ma seda võtan.

Kanal 2-l oli ka probleem. Nad hakkasid värisema, sest nende publik vananes. Just see, millest me enne rääkisime. See on ju tore, lähed oma põlvkonnaga edasi, ei ole ju probleemi. Reklaamiturul on kuningad 18–49aastased, kuid neid jääb vähemaks. Vaatajate hulgas on palju 50+ vanuses inimesi. Aga siis tekkis müügiosakonnas paanika.

Nad tegid väga järsult, lõikasid osa programmi maha ja läksid noori inimesi püüdma. Panid youtuberid asemele. Nende vaatajaprofiil on muutunud. Kanal 2 kohalolu on väga palju vähenenud.

Miks ta selle ostis?

Ei tea, miks. See on jäänud meile kõigile müsteeriumiks, aga olgu nii nagu on.

Räägime sinu viimasest šedöövrist "Ma pääsesin Estonia katastroofist". Kust tekkis selline mõte?

Estonia õnnetusest on möödas 25 aastat ja tähtpäevadel me käsitleme ikka selliseid asju, mina hakkasin lihtsalt varem pihta. Hakkasin mõtlema, et on ju kirjutatud raamatuid, oleme seda lugu kuulnud, on artiklid. Aga telesaadet nii, et inimene räägib lihtsalt pikalt, kuskil diivanil istudes, et ta saab algusest lõpuni ära rääkida oma isikliku loo, sellist asja ei ole tehtud.

Inimesed tavaliselt ei viitsi sellist staatilist asja vaadata?

Ka mina arvasin seda, et ohumärk on kindlasti sees. Seal on ju ainult rääkiv inimene ja vahepeal tõmblen mina ka seal ja samas on mul ka suuri vaenlasi.

Inimesi, kes ei talu sind?

Jah. Paljud olid skeptilised. Eelkõige sellepärast, et me ju kõik teame, mis nendega oli seal Estonial juhtunud. Kuid teha terve osa ühe niisuguse inimesega, kus ta saab rääkida kõigest, mis tal sellega seoses meenub, see on täiesti uus vaatenurk. See on sündmus, mida jäädakse ju meenutama ka 25 aasta pärast. Sõjastki räägitakse siiani.

Et see esimene saade kohe nii populaarne oli, see oli üllatus. Koos järelvaatamistega oli see nädala kõige vaadatuim saade üldse. Kõik teised saated jäid kaugele maha. Ametlikus tabelis oli ta küll viies, aga vaata, kui palju nüüd vaatajaid kõikide järelvaatamistega kokku on tulnud! See teema ei ole eestlaste jaoks laualt maas.

Imelik on ka see, et iga inimene, kes hakkab selle Estonia teemaga natukenegi tegelema, muutub ise ka vandenõuteoreetikuks. Ka mina olen seda nüüd pisut. Kadri Kõusaar tegeles sellega, Evelyn Sepp on tegelenud ja kõik nad nagu pööravad ära.

Sa arvasid, et sinuga seda ei juhtu?

Arvasin jah. Kui nüüd selles neljandas saates kuulen, kuidas need nimed sinna nimekirja said, siis ma mõtlen, et kuhu need kaksikud siis ikkagi jäid? Kuidas need kaksikud Veided sinna nimekirja said? Ja kui kuulsin, et visiir on Rootsis sõjaväeterritooriumil ja sellele puudub siiani ligipääs, siis miks see on nii?

Ma olen kirglik natuur, ma lähen väga asja sisse. Mis puudutab selgeltnägijate saadet, siis seal ju toimus ka omajagu imelikke asju. Ükskõik, kas see oli  kokkusattumus või mis iganes. Aga kaamerate ees juhtus vahel midagi sellist, mida oli võimatu seletada.

Teid ikkagi kahtlustati kokkumängus, vahel ka pettuses.

Valetada oli väga keeruline. Võib-olla seljataga toimus midagi, aga ma tõesti ei hakkaks ennast lihtsalt määrima sellega, et me lavastame mingisuguse toreda lolluse rahva rõõmuks. Muidugi montaažis me tihendasime ja dramatiseerisime, aga mingisugust sellist kokkumängu, mida on alati kahtlustatud, seda ei toimunud. Ma ei oleks ennast hästi tundnud. See oleks niikuinii välja tulnud, keegi oleks ikka rääkinud. Oli lihtsalt toredaid kokkusattumusi ja muidugi olin rõõmus, kui sellised asjad juhtusid.

Kas peale Estonia ja peagi esilinastuva õudusfilmi on veel miskit susisemas? On sul mingi selline asi, mida tahaksid kindlasti elu jooksul ära teha? Mis tundub isegi justkui võimatu?

Estonia saade saab nüüd septembriga läbi, õudusfilm tuleb välja oktoobris. Mul on ülimalt hea tervis! Mul on ülimalt palju elujõudu! Mul ei ole mitte ühtegi keskea probleemi, ka vaimselt mitte! Ma ei tea, millega see lõpeb või mis tuleb edasi.

Kui sellest õudusfilmist "Kiirtee põrgusse" tuleb nõnda rumal film publiku jaoks, et mind visatakse vastu seina tomatiks, millega ma muidugi juba arvestanud olen, et nii võib minna, siis see võib-olla jahutab mu indu. Mul on ka teine külg, millest keegi ei tea. Ma ju võtsin kartulit, kui sa mulle helistasid. Koperdan, teen puid, tassin need ise metsast välja. Ma ei koli kunagi maale, aga ma olen maakas. Su saatel on pealkiri „Hommikusöök staariga“, aga sa võtsid sinna seekord täiesti tavalise Kalamaja inimese.

Sinu kohta on öeldud telegeenius.

See on ka tore sõna.

On sul selline saade või film, mis on totaalselt metsa läinud ja sul on tänaseni sellepärast piinlik?

Halvasti on läinud päris palju asju, aga häbi ei ole mul mitte millegi ees. Olen küll pikalt põdenud. Näiteks „Must alpinist“ oleks võinud paremini välja tulla. See painas mind mitu aastat, sest see ei realiseerunud päris nii, nagu oleksin tahtnud. Teletöös päris maoli kukkumist pole olnudki. Omal ajal, kui õppisin filmikoolis, siis seal ei tulnud tööd hästi välja. Ma tahaks olla andekam, aga kõike ei saa.

Mingeid medaleid ja aukirju tehtud tööde eest ikka oled saanud? 

Midagi ikka. Aga nende saadete eest, kus olen olnud tegev või ise teinud, nende eest ei saa auhindu, ega peagi saama.

See on ju julm!

Ei ole.

Igaüks tahab ju tunnustust?

Ma tahaks, et mind tunnustataks rahanumbriga. Ma tegin sellise saate nagu „Võimalik vaid Venemaal“, mis on ka väga ikooniline ja lihtne. Alguses oli see saade päris topis, praegu on samuti üsna vaadatud. Siis selgus, et see läks kontsernis Leetu, Lätti ja igale poole mujalegi. Ma ütlesin direktorile, et tahaks selle eest rohkem raha saada, sest mina ju mõtlesin selle välja. Mitte midagi ei juhtunud. Tahaks raha ja pappi, siis teeks selle eest, mida ise tahan!