Olavi Pihlamägi pani poolsada aastat peetud ameti päevapealt maha

„See, et ma otsustasin tehnikaülikooli kultuurikeskuse juhi kohalt lahkumisel esmaspäeva kasuks (eile - toim), on selge – minul on täis 50 aastat kultuuritööd ja tehnikaülikool on viimast päeva 100aastane,“ muheleb Olavi Pihlamägi ning nimetab end rõõmsalt naerdes pensionäriks. „See mõte aga, et 70aastaselt tagasi tõmbuda, tuli mitu-mitu aastat tagasi, kui vaatasin, et meie vilistlaskollektiivid muutuvad raugalikuks – nii vanaks, et inimesed ei jaksa enam ise lavale tõusta. Tegu oli väga armsate inimestega, aga peab aru saama, et ülikooli nime all oleks vanurite kollektiivi lavale tõsta natuke naljakas.“

Toona, kui Olavi murelikult vilistlaskollektiivide vananemist jälgis, oli ta napilt üle 60 aasta vana. „Võtsime kollektiivide juhid kokku ja mõtlesime, et ei, las olla selle vilistlase tippeaks, kus ta veel võib lavale tõusta, 70 aastat,“ kõneleb ta. „Vilistlasnaiskooris aga oli mitu toredat naist, kes olid väga solvunud, et nemad peavad nüüd ära minema. Üks küsis mu käest: „Mis siis on, kui sina saad 70aastaseks?“ Ma ei mõelnud hetkegi, kui vastasin: „Siis ma lahkun!“. See jäi mulle endale meelde ja mitte ainult talle, seal ümbruses oli ka teisi naisi. Nüüd, kui ma sain 70 (14. veebruaril - toim), saabus sellelt proualt sünnipäeva puhul SMS: „Kas...?“ Vastasin: „Jah, ma lahkun 70aastaselt.“ Minu lahkumispäevaks on mu vanus 70 ja 7 kuud – sealgi on sümbol. Aga mulle meeldivad sümbolid.“

Olavi, kes ise vanusepiire nihutas, ütles juba oma sünnipäeva aegu, et ega nüüd sobi enam endal jääda, kui piir on kätte jõudnud, ja pärast 70. sünnipäeva hakkab ta juhet pistikust tasapisi välja tõmbama. „Ega see tähenda, et peaksin elust kõrvale tõmbuma,“ sõnas ta toona. „Ma ei eemaldu tehnikaülikoolist mitte kuhugi, aga ametikohta hakkan üle andma. See lihtsalt on nii, sest ma ei taha olla lõpuks nagu Kalevipoeg, kes astub jõkke, kus on oma mõõk ootamas. Püüan ikka sest jõest üle hüpata.“