Aleksei Turovski: olukorras, kus toimub suur loomade väljasuremine, peame tõesti vähem kalu sööma (28)

Lepp räägib „Kuuuurijas", et kala maitset saab edukalt saavutada norilehe, vetikate või sojakastmega. „Seni oleme ju arvanud, et kalad ei tunne valu, mis on täiesti vale. Tegelikult teame kaladest palju rohkem kui varem, aga meie teod ei jõua järele. Käitume kalade suhtes erakordselt halvasti, teadvustamata, mida kalad tunnevad. Nad on meiega käitumiselt üsna sarnased – mõni on väga hea lapsevanem, mõni mitte nii hea. Mõni flirdib hästi, mõni mitte nii hästi.“

„Teadmine selle kohta, et meie planeet ei jätku, on jõudnud massidesse. Ka siis, kui me ei taha liikuda taimse toitumise poole, peame seda tegema, sest ressursid saavad otsa,“ ütleb Annika.

Zooloog Aleksei Turovski räägib „Kuuuurijale", et kalad tunnevad kahtlemata valu. „Kuid me ei pea südant valutama tunnete pärast, vaid selle pärast, et paljud kalaliigid on väljasuremisohus. Olukorras, kus toimub suur loomade väljasuremine, peame tõesti vähem kalu sööma. Praegu on Eestis 78 kalaliiki, aga peaksime vähendama koha püüdmist. Räim on massiline liik, kes suudab oma ressurssi suurepäraselt hoida. Samamoodi kilu. Lestaga peab ettevaatlik olema, temaga ei ole lood nii lihtsad.“ Küll aga ei ole Turovski nõus asendama lõhe porgandiga, nagu Loomuse kampaania soovitab.

TÜ professor: kalade tundejutud on heaoluühiskonna tulemus

Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar ütleb, et me ei tea, kas kaladel on tunded või mitte. „Näiteks haug, kes rabab lanti ja õngenöör läheb katki ning lant läheb talle kas kurku või suhu – umbes 20 minuti pärast on ta uuesti lanti võtmas.“

„On tehtud katseid, kus hail lõigatakse kõri läbi. Hai sööb sööta korduvalt ja see kukub kõrist välja, mis näitab, et nende valutunnetus on täiesti teistsugune,“ ütleb Lehtsaar „Kuuuurijas". 

Professor sõnab, et kalade tundejutud, nagu lapiku maa teooria, on heaoluühiskonna tulemus. „Kui inimestel on hea elu ja neil ei ole tõsiseid probleeme, millega tegeleda – näiteks ellujäämise küsimus,“ selgitab ta, miks sellistel teemadel arutlema hakatakse.

„Minu meelst on see ebaterve mõtlemine, see viib absurdini välja. Peaksime hakkama elama õhust ja armastusest,“ ütleb Lehtsaar. „Väljasuremisohus olevate liikide jaoks on meil looduskaitse ja kui kalamehele öeldakse, et sa seda liiki ei tohi püüda, siis kalmees peab seda järgima ja ka mina olen seda järginud,“ lisab ta.

„Kalavarude lõppemine on küsimus omaette. Tehnoloogia muutub kaasaegseks. Olen lugenud et Hiina ja Jaapani vetes püütakse võrkudega, mille pikkus on 20 kilomeetrit ja kalapüük on muutunud efektiivsemaks. Kui on massipüügivahend, siis kalade kadu või vigastatud kalade hulk on kindlasti suurem,“ räägib Lehtsaar.

„Peame loodusesse suhtuma tähelepanelikult, mitte püüdma keelatud liike, laskma vette alamõõdulised kalad ja vältima pseudoprobleeme,“ ütleb ta.