Mees kaotas jala haiglatöötajate hooletuse tõttu (170)

Kui Arne varvas oli katki, ütles Aili õdedele, et sellega tuleks midagi peale hakata. Kuigi nad lubasid midagi teha, ei tehtud midagi. Lõpuks läks Arne varvas niivõrd hullusti mädanema, et lõpuks tuli tema jalg amputeerida. „Alguses oli ta varvas küüne juurest katki. See ei olnud alguses mädane, aga midagi oleks pidanud sinna peale panema, sest mina ei teadnud ju ka, et sealt gangreen võib tulla,“ räägib Aili, et Arne saadeti haiglast vaatamata katkisele varbale korduvalt koju. „Lõpuks oli varbal plaaster peal ja öeldi, et seda tuleb siduma hakata.“

Aili eeldas, et Rakvere haigla annab sidumiseks mingidki juhised. Keegi ei teavitanud teda ka koduõenduse teenusest, mida Haigekassa pakub. Nii viidi Arne lõpuks Tartu Ülikooli kliinikumi. „Tartus küsiti, kus te nii kaua olite. Sealt öeldi, et lähete nüüd Rakverre tagasi, sest jalg tuleb amputeerida, kuna on gangreen.“

Tartust viidi mees aga hoopis Tallinnasse, Ida-Tallinna keskhaiglasse. „Siis hoiti teda ilusti haiglas, nagu vaja. Aga mingi aeg tuuakse ta ju Rakverre tagasi.“ Aili täpsustab, et juhul kui haigekassa neid ei toeta, peavad nad voodikoha eest välja käima 30 eurot päevas.

Sotsiaaltöötaja väitis, et Haigekassa raha on otsas

„Sotsiaaltöötaja helistas mulle ja küsis, kas oleme nõus, et Haigekassa raha on otsas ning Arne saab panna ainult hoolduse poole peale. Mul ei olnud alguses midagi teha, sest ma ei teadnud, kuhu pöörduda ja olin sellega nõus. Järgmisel päeval helistasin Haigekassasse ja küsisin, kas raha on otsas. Sealt öeldi mulle, et mis jutt see on, kes mulle seda ütles. Rääkisin neile kogu loo ära ja mulle öeldi, et tehke kaebus,“ räägib naine.

Aili tegigi kaebuse ja helistas Rakvere haiglasse ning küsis, miks talle valeinfot anti. „Kui ütlesin, et teen kaebuse, siis peaarst ütles, et ta vaatab, äkki saab mehe kirurgia osakonda paigutada. Ütles, et koht on olemas. Kuskilt ilmus isegi koduõde välja.“

Õde avastas ka varbal uue haavandi, mida haigla taas ohtlikuks ei pidanud. Kui Arne oli kolm päeva Rakvere haiglas olnud viidi ta uuesti Tallinnasse. „Tulin koju ja helistasin Tallinna kiirabisse. Nad ütlesid, et neile tuleb üle Eesti inimesi, palun sinna mitte tulla.“

„Ütlesin, et ma ei pääse talle isegi ligi ja ta sureb mul autosse ära. Siis mulle öeldi, et nii ongi.“

Sellele vaatamata sõitsid ema Aili ja tütar Kille Rakverest Ida-Tallinna keskhaiglasse. „Ootasime neli ja pool tundi. Käisin sees ja ütlesin, et ta ei kannata tooli peal istuda ja ma ei saa teda sisse tuua. Küsisin, kas nad teda autosse vaatama ei tule ja nad ütlesid, et nemad välja ei tule.“

Arnel hakkas aga autos halb ja talle tuli peale epilepsiahoog. Lähedased arvavad, et hoog tuli, sest Rakveres jäeti talle tol hommikul rohud andmata. „Ütlesin, et ma ei pääse talle isegi ligi ja ta sureb mul autosse ära. Siis mulle öeldi, et nii ongi,“ meenutab tütar erakorralise meditsiini osakonna töötajate suhtumist.

Nii ei jäänudki Ailil ja Killel muud üle kui kutsuda ITK parklasse kiirabi. „Kiirabi ütles mulle, et kui sisse lähete ja mingeid asjaajamisi on, siis lindistaksime. Nad panid kirja teise pealevõtmise koha, sest nad ei saa kirja panna, et haige võeti peale samast kohast, kuhu ta viiakse,“ lausub tütar.

Lähedasi jooksutati edasi-tagasi

„Kui Arne sisse viidi, küsisin, kaua ta siin on ja mulle vastati, et võime täna koju minna, sest neil läheb aega ja nad ei saa teda nii koju saata. Jõudsime Haljala risti, kui meile helistati ja öeldi, et tulge ja viige ta ära,“ meenutab Aili.

Tallinnas vaadati, et gangreeni pole, tehti sidumine ja leiti, et isa tuleb saata tagasi Rakverre. „Vanem tüdruk helistas haiglasse ja talle öeldi, et kes sa selline oled. Ta ütles, et Arne on ikkagi minu isa ja tal on õigus oma sõna sekka öelda. Siis ütles tütar, et tuleb sinna Katrin Lustiga. Seejärel helistati kümne minuti pärast ja öeldi, et ta võib haiglasse jääda,“ räägib naine. Küll aga pidid nad allkirja andmiseks tagasi Tallinna sõitma ning pärast seda taas koju Rakverre.

„Kui läksin teda esimest korda vaatama, tuli sinna naisterahvas, kes oli hästi pealetükkiv ja hakkas suruma, et peame ta koju viima,“ ütleb Aili. Kokkuvõtvalt saadeti Arne mädaneva varbaga koju. Päev enne Katrin Lusti tulemist oli Arne varvas juba kaks kuud ilma arstide järelvalveta olnud. „Kui ma teda liigutasin, hakkas ta kõva häälega nutma,“ lausub Aili. Lusti tuleku ajaks oli mädanenud varvas Rakvere haiglas siiski eemaldatud.

ITK juhatuse esimees: haigla ei osuta väljaspool hoonet tervishoiuteenuseid

ITK juhatuse esimees doktor Ralf Allikvee ütleb „Kuuuurijale“ saadetud kirjas, et Ailile selgitati korduvalt, et patsient on vaja tema vastu võtmiseks tuua erakorralise meditsiini keskusesse ja selleks võivad nad sõita autoga estakaadile ning kasutada patsiendi hoonesse toomiseks haigla ratastooli. „Lähedased seda ei teinud. Aili kurtis, et abikaasal võib alata epilepsiahoog. Tiraažiõe pärimise peale, kas neil on epilepsiaravimid kaasas, vastati jaatavalt. Aili soovis haiglast saada voodit või raami, kuid kuna haiglal ei olnud seda anda, siis soovitati kutsuda kiirabi.“

„Selgituseks: haiglas kehtiva korra kohaselt tuleb haigla territooriumil erakorralist abi vajavale isikule kutsuda kiirabi. Haigla ei osuta väljaspool hoonet tervishoiuteenuseid, sest töötajad ei saa osakonnas viibivaid patsiente jätta järelvalve ja abita,“ lisab Allikvee.

Rakvere haigla juht Ain Suurkaev ütleb, et õendusabiteenust saab võtta ükskõik kust. „Jõuame tõeni, mis paistis mulle pabereid lugedes: tegelikult antakse haigega alati kaasa epikriis, mis tasuks alati läbi lugeda. Seal on kirjas kõik sammud, mida tuleb edaspidi astuda. Kui Arnel oli köndikorrastus, oli väga selgelt kirjutatud, millal ta peaks niitide eemaldamiseks raviasutusse pöörduma ja kui ta vajab nõu, peaks ta pöörduma perearstile või endale koduõendust küsima.“