Foto: MATI HIIS
Eesti
16. september 2019, 00:02

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas sõna „santlaager“ üleöö menukaks sai

„Santlaager“ tähendab „logeleja“, „logard“, „tuuletallaja“, ütleb „Eesti keele seletav sõnaraamat“. Kuid...

„Sõna santlaager tuli meie keskel käiku distsiplineeritud boheemluse ja vaba loova vaimsuse tähenduses,“ räägib  kirjandusrühmituse Siuru aegadest Henrik Visnapuu mälestusteoses „Päike ja jõgi“. „Tookord pidasime meie Marie Underit, Tuglast ja Semperit esteetideks, kuna mina ja Gailit tegime sellele opositsiooni. 

Artur Adson poriseb vastu: „Nemad ise olid santlaagrid, iga siurulane pidi olema santlaager – seltskonna tähtsused aga said nimeks: prokurörid. Kuidas aga sobis meie poetessile olla santlaager? Ja mina ei tahtnud ka santlaager olla!“

Gailit teatas siis:  „Ei ole santlaager mingi logeleja, hulgus või päevavaras, vaid hoopiski vend, kes ei hooli varandusest, ei hiilgusest, ei aust ega perekonnaõnnest. Ta elab muretut ja lustlikku elu... pühendades oma päevi kunstile, vähe ka viinale ja armastusele.“ Mait Metsanurk kurtiski: „Tõepoolest, miks olen ma lasknud sel viletsal boheemkonnal, sel santlaagrite karjal äratada endas kadedust?“

Nii see sõna kirjandusringkondade seast rahva sekka levis. Kui osa siurulasi 1918. aasta jõulude eel lähenevate punaste eest Tartust Viljandi poole põgenes, teatas Richard Roht (Visnapuu kirja pandu järgi): „Jedet pervõi vsjerossiiski siuruski santlagerski polk.“