Raamat

Kuidas Undi juures katkematut vaimusabatit peeti (32)

Sirje Presnal, 14. september 2019, 00:01
IMELISED VÕÕRUSTAJAD: Mõlemad, nii Kersti Kreismann kui ka Mati Unt, nautisid „salongielu“.Foto: Erakogu
„Kui Mati Unt ja Kersti Kreismann 70ndate alguses Mustamäele kolisid, käisid inimesed neil praktiliselt iga päev suvalistel kellaaegadel külas – nad olidki nagu üks suur perekond,“ räägib kirjandusteadlane Maarja Vaino. „Ja nagu Kersti Kreismann on oma mälestustes rääkinud, oli nende korteri kolmas tuba alatihti kellegi sõbra käsutuses, kes oli abielu lahutamas ja kellel polnud kusagil elada. See oli paras segasummasuvila.“

Undi salongis – nagu seda vist alles hiljem hakati nimetama – käis suur osa eesti toonasest vaimueliidist: kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, heliloojad, isegi tohtrid…  Ando Keskküla, Andres Tolts, Vilen Künnapu, Mihkel Mutt, Juhan Viiding, Ain Kaalep, Leonhard Lapin, Anti Liiv, kui nimetada vaid mõned nimed. „Ent nad olid eelkõige sõpruskond ega tõlgendanud ennast kui mingisugust eliidiklubi,“ rõhutab Maarja Vaino.

MILLINE KOMPA! Kersti Kreismann embab Juhan Viidingut, samal ajal kui Mati Unt viimase kaenlaaugust kaamerasilma põrnitseb.Foto: Erakogu

Samal teemal

Kirjanik Mihkel Mutt on kirjutanud meenutuse („Mustlasparuni salongi lõpp“, mis ilmus Eesti Päevalehes 30. detsembril 2005 – mõni kuu pärast kirjaniku surma) Undi sünnipäevadest, mis tema sõnul olid toonase aja eredaimad mitteformaalsed vaimusabatid. Undi sünnipäev oli muuseas 1. jaanuaril, sobivaks jätkuks aastavahetusele. Mihkel Mutt oli Undi sünnipäeva enda jaoks ristinud eesti edumeelse intelligentsi ülevaatuseks, kui ta sai kokku inimestega, keda vahepeal polnud trehvanud.

„Paljud istusid seina ääres põrandal, nende seas oli väga lugupeetuid. Ja mitte üksnes sellepärast, et kõikidele ei jätkunud toole või voodiserva, vaid et nii tundus neile kuidagi vabameelne,“ kirjeldab kirjanik „salongi“ atmosfääri. „Oldi enamasti sõbralikud – vaieldi ja aasiti küll, aga tülitseti harva, füüsiliselt vist mitte kunagi. Ka mõned pooljuhuslikult sinna sattunud funktsionääridena töötavad isikud lasid end lõdvaks, nii et rahvustervikluse idee piilus rõõmsalt ukse vahelt. Unt ise kõndis särgi- või vestiväel paljajalu ringi ja „juhatas vägesid“. Ta tõmmu näo tumedad silmad sügaval sarnade taga koobastes särasid ja ta meenutas mulle mustlasparunit.“ 

LUULE SUURKUJUD: Sellel pildil on vestlusesse sukeldunud Ain Kaalep (vasakult), USAst Eestit väisamas käinud Ivar Ivask ning Juhan Viiding, paremal mõtiskleb omi mõtteid Andres Ehin. Pilt on dateeringuga 9. september 1974.Foto: Erakogu

Rahast rääkida oli maitsetu 

Kuid ega Undi juures ainult sünnipäeval ja kutsetega käidud. Tema kodu uksed olid sõpradele aasta ringi avatud. Õhk Mustamäe tee 185a–30 elutoas oli konstantselt sinisest sigaretisuitsust paks. Ning veelgi paksem vaimsusest.

„Kõik käis vaimsuse ümber,“ kinnitab Vaino. „Undi juures käis ju kõige erinevamate kultuurisfääride inimesi, nad vahetasid mõtteid, kuidas samad teemad erinevates kunstivaldkondades avalduvad ja arutati väga palju elu suurte küsimuste üle. Sedagi on Kersti Kreismann meenutanud, et rahast rääkimine oli peaaegu tabu, mingisugust majanduslikku heaolu ei olnud viisakas silmas pidada. Seevastu suhtuti väga kirglikult enesearengusse, soovi igasugu asju teada saada – Nõukogude Liidus oli ju palju keelatud teemasid. Omavahel jagati althõlma saadud keelatud kirjandust ning arutleti selle üle.“

Kui aga materiaalne maailm endast siiski märku andis ning kellelgi kõht tõesti tühjaks läks, siis käidi külmkapi kallal ja teenindati ennast ise. „Seal ei muretsetud selle pärast, kas kodu on koristatud ja kas sul on midagi lauale panna,“ räägib Vaino. „Poes oli saada ju seda, mida sealt saada oli ja raha ei olnud ka kellelgi ülemäära palju. Tähtsam oli tulles, et mingisugune pudel kaasas oleks – et jutt paremini jookseks.“ 

Harjutused „Sügisballiks“

Salongielu võib abielu segama hakata, kuid vähemasti esiotsa nautisid seda mõlemad – nii Unt kui ka Kreismann. „Kui keegi kannatas, siis väike poeg [Andres Raag], kes pidi leppima sellega, et vanemad olid kogu aeg külalistega hõivatud, ja kes väga suure osa ajast pidi oma toas veetma. Tema võib-olla ei saanud klassikalist lapsepõlve,“ arutleb Vaino. „Tänapäeval on üllatav mõelda, kui avatud toona oma sõpradele oldi. Kersti Kreismann on ka meenutanud, et kui mõnel sõbral oli eraelus kriitiline aeg, siis – neil oli kolmetoaline korter – väga sageli oli kolmas tuba kellegi sõbra käsutuses, kes oli kellestki lahku minemas ja kellel polnud kusagil elada. See oli paras segasummasuvila. Ehkki neil ju kogu aeg ka külalisi polnud.“

Külastused olid enamjaolt spontaansed – kellelgi tekkis mõte Undi poole sisse põigata ja põikaski. Selles küsimuses visati peenetundelisus ja takt üle parda. Ent eks see nõukaajal nõnda käiski. „Ma oma lapsepõlvestki mäletan, et kui tuli mõte, et läheks kellelegi külla, siis läksidki, lasid ukse taga kella ja küsisid, kas sõber on kodus. Vahel oli, vahel ei olnud,“ räägib Vaino. „Ja nii nagu lastel, käis asi ka täiskasvanutel. Ootamatud üllatused ähvardasid inimest toona kogu aeg. Seal Mustamäel elas toona ju hulk kirjanikke – Teet Kallas elas seal lähedal, samuti Mihkel Mutt. Lisaks mitmed lavastajad. Neil oligi väga lihtne üksteisel külas käia.“

Alati võib-olla ei tahetud külalisi. „Undil on mitu niisugust lühipala, milles ta kirjeldab olukorda, kus inimene on üksi kodus ja keegi tuleb talle külla. Aga inimene ei taha, et talle külla tuldaks, ja siis ta üritab olla hästi vaikselt, et see, kes ukse taga kella annab, aru ei saaks, et ta kodus on.“

Eeskätt aga on too Mustamäe korter ja elu uuselamurajoonis olnud Undile inspiratsiooniks kultusteoseks saanud „Sügisballi“ kirjutamisel. „Võib öelda, et Unt on selles romaanis jäädvustanud omaaegseid mõtteid suurlinlikkuse kohta, mis eestlaste jaoks oli tollal ikkagi suhteliselt uus kogemus,“ arutleb Vaino. „Ta on ise ka ühes intervjuus toredasti öelnud, et talle tundus, et eestlaste linnastumine käis liiga kiiresti. Mujal maailmas käis see lauge protsessina, aga Eestis oli üks põlvkond talupojad ja siis äkki olid sa suurlinnas, Mustamäe majakarpides. Psüühika ei jõua nii ruttu kohaneda. Võõrandumus nendel „Sügisballi“ tegelastelgi tuleb sellest, et psüühika on alles otsapidi maal ega oska suurlinnas midagi peale hakata. Ning eks Unt ise oli natuke samasugune. Ehkki talle meeldis end väga linnainimeseks ja moodsaks meheks pidada, oli ta olemuselt paljuski maapoiss, ta on ju maal kasvanud. Ta on ka ise öelnud, et on olemuselt praktilise meelega. Unt ei olnud tüüpiline linnaboheem.“

Nii oli elus suurlinna magalarajoonis kirjaniku jaoks korraga nii võlu kui ka valu. Ehkki viimast ta ilmselt päriselus väga otse välja paista ei lasknud, pigem vormistas selle oma loomingusse.

Kirjandustänaval saab tunda Undi kohalolu

Sel laupäeval, 14. septembril puhutakse Kadriorus kirjandustänava festivalil üheks päevaks Undi salongile elu taas sisse. „Oleme säilinud fotode põhjal loonud Undi salongist koopia,“ selgitab kirjanduskeskuse direktor. „Undi ja Kreismanni korter oli omas ajas natuke eriline. Unt tahtis kodu ise kujundada ja oli teinud sinna erivärvilised toad – sinise ja punase. Meie oleme võtnud erinevatest tubadest elemente ning pannud selle kokku üheks ruumiks. Seinavaated on prinditud suurtele kangastele, sisse on toodud mööblit, mis näeb originaaliga võimalikult sarnane välja ja juures on ka fotod, et oleks võrdlusmoment.“ Pop-up-muuseumi välisfassaad meenutab aga Mustamäe tee 185a maja. Muuseum tuleb Koidula tänava Poska-poolsesse otsa, peaaegu sellesama korteri akende alla, kus Unt ise kunagi elas.

Iga Koidula tänava sentimeeter on täna kirjanduse päralt

Kirjandustänav on Tallinna Kirjanduskeskuse (Tammsaare ja Vilde muuseumide) organiseeritud sündmus, millest tasapisi hakkab kujunema armas traditsioon. Keskus korraldab festivali raames iga kord mitu erinevat eesti kirjandust ning keelt populariseerivat näitust-aktsiooni.

Lisaks Mati Undi salongile on Vilde muuseumi juures näitus „Kirivöö“, mille rahvariidevööd imiteeriv muster moodustub eesti kirjandusklassika kuulsatest lausetest. Ning kolmas näitus, „Sõida tasa üle silla“, räägib eesti keelest. Näitustele lisaks märgistatakse igal aastal üks linnaruumis oluline kultuuriline objekt. Esimesel korral avati Mati Undi pink – et ära märkida tema Kadriorus elamise aeg –, mullu pandi mälestustahvel Weizenbergi 8 majale, kus elasid Marie Under ning Artur Adson, ning sel aastal sai mälestustahvli Juhan Jaik.

GEENIUSE PINK: Ülemöödunud aastal avati Kirjandustänaval Mati Undi pink. Kirjanikku kehastab pingi serval kõõluv näitleja Taavi Teplenkov ning pidusõnu lausub kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino.Foto: Tiina Kõrtsini

Kolmas kirjandustänava teema on juubilaride äramärkimine. Tänavusteks äramärkimisele kuuluvateks juubilarideks on luuletajad Juhan Liiv ja Heiti Talvik. Kell 19 on Koidula 9 maja akendel aktsioon „Lähme luulele!“ „Selleks oleme palunud neljal luuletajal kirjutada täiesti värsked luuletused, saades inspiratsiooni Juhan Liivi mõnest luuletusest,“ räägib Maarja Vaino. „Kordamööda kõlabki värske luuletus ja luuletaja originaal ning neid esitavad viis Juhan Liiviks kehastunud näitlejat.“

Heiti Talvikust tuleb minietendus luigetiigil – Talvikut kehastab ning tema luulet loeb näitleja Kaspar Velberg.

Ka ülejäänud kirjandustänava programm on Maarja Vaino sõnul väga tihe ning sisukas. „Sel aastal oli olukord, kus pidime sentimeetriga mõõtma, et kõik telgid ära mahuks – tänav hakkab lühikeseks jääma.“

Kadrioru elanikud avavad oma kodud

Kirjandustänav toimub sel aastal kolmandat korda. „Kohalikud elanikud on olnud nii toetavad, et me ei jõua neid ära tänada ja imestada,“ rõõmustab Maarja Vaino. „Kõik autod on ära viidud, keegi ei ole protesteerinud, pigem on küsitud, kas saab abiks olla. Ja eks me olemegi ju igal aastal kasutanud inimeste kodusid. Näiteks sel aastal lähevad näitlejad ühe Koidula tänava korteri aknale – see tähendab, et korteriomanikud peavad meile vastu tulema ning oma koduuksed lahti tegema, et võõrad inimesed saaksid akna peal luulet lugeda.“

Kadriorus on sel päeval avatud ka mõned hoovikohvikud. „Eelmisel aastal, kui panime Weizenbergi tänav 8 majale Underi ja Adsoni mälestustahvli, avasid Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar, kes elavad samas korteris, kus elas kuulus luuletajapaar, oma aia, kus sai päev läbi kohvi juua. Ja sel aastal lubasid nad oma hoovi jälle lahti teha.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee