Ele ja Kaja Kõlar. 70ndate aastate lõpp. Foto: Raivo Sersant
Jaanus Kulli 15. september 2020 10:27
„Alles päris lõpu eel kuulsin ma Kaja hääles allaandmise noote. Siis, kui ta õlast ära lõigatud käe koht sõna otseses mõttes mädanes ning ta vaevles kohutavate valude käes,“ manab Ele Kõlar paar aastat noorema õe elu viimastest päevadest silme ette morbiidse pildi.

„Alles päris lõpu eel kuulsin ma Kaja hääles allaandmise noote. Siis, kui ta õlast ära lõigatud käe koht sõna otseses mõttes mädanes ning ta vaevles kohutavate valude käes,“ manab Ele Kõlar paar aastat noorema õe elu viimastest päevadest silme ette morbiidse pildi.

Lugu ilmus algselt Õhtulehes 14.09.2019

„Kaja sai küll morfiinisüste, kuid arstid lõpuks keeldusid neist, väites, et nendel pole enam mõtet. Ma kuulsin esimest korda tema oigeid, et miks ta peab elama. Kaja sai siis iga närvirakuga – niipalju, kui talle neid oli veel antud – aru, et mingit tagasiteed enam pole.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad