Üritused

SASS HENNO MULJED CANNES’I JAHIFESTIVALILT: tulgu või veeuputus. Ja ta tuleb (3)

Sass Henno, 13. september 2019, 14:42
Sass HennoFoto: Erakogu
Kliima soojeneb. Jäämäed sulavad. Maailmameres kasvavad inimtegevuse tõttu liikuvad prügisaared, mis üsna pea hakkavad moodustama omaette maailmajagu. Kuid kõige selle kõrval toimub 11.–15. septembril Euroopa festivalipealinnas Cannes’is, Lõuna-Prantsusmaa rannikul suurim suvine jahifestival, kuhu kogunevad maailmakuulsad veesõidukitetootjad oma värskemat väljapanekut näitama.

See on maailma tippude kohtumisnädal, kus toimuvad uute aluste esmaesitlused ja kaatri- ning purjekatootjad näitavad, mida neil pakkuda on.

Cannesi festivaliga suudab suuruse mõistes konkureerida ainult Saksamaal jaanuari lõpus toimuv veetehnika sisemess Boot Düsseldorf. Cannesi peohõngulised jahisadamad, luksuslikud bulevaardid ja 30 kraadine lõõskav septembripäike  teevad sellest paljude eestlaste lemmiku. Lisaks tasub mainida, et see on see üks väheseid nii mastaapseid festivale, kuhu esimesel hommikutunnil on sissepääs tasuta. 

Samal teemal

Meelelahutuslik ja mastaapne, kahes kõrvutiasuvas sadamas toimuv festival on ühteaegu nii ilus, kui mõtlemapanev.

Veesõidukite muutuvad disainitrendid

Kui päikeseliste Prantsuse Riviera suveilmade kiuste maailma merekultuuri lähemalt vaadelda, hakkab silma üks üldinimlik paradoks. Kõik luksuskaatrite ja avamerejahtide tootjad räägivad lugusid looduse võimalikult mugavast alistamisest. 2019 esitletavad mootorjahid on ehitatud justkui paadidisainist laenu võtnud elumajad, kus kööki kambüüsiks ja magamisasemeid koiks nimetada justkui ei sobikski. Teisalt proovib kogu see luksus end üha enam kirjeldada kui loodussõbralikku ja keskkonnasäästlikku. Isegi kui sama kaubamärgi kaatrite kõhu all põleb sadu liitreid kütust igas töötunnis. Noh. Jah.

Kuid kui disainist rääkida, on üha raskem tunda, et viibid veesõidukis. Need on eraldiseisva teenijatetoaga (et mitte enam kasutada sõna meeskonnakajut, sest ka veesõidukite sisearhitektuur liigub tänu arenevatle materjaliteadusele üha lähemale) luksuselamud, mille sisekujundus ühtib üha enam uuselamulike koduste kujundustrendidega. Üha suuremaks muutuvad aknad lubavad tuppa päiksevalgust, sest klaas pole enam nõrk materjal, vaid võib valmistada keretugevuses kaotamata järjest suuremaid aknaid. Ka üha energiatõhusamaks muutuv mugavustehnika lubab pardale pesumasinad, kuivatuskapid, nõudepesumasinad, aurusaunad. Köögist on viimase kümnendi jooksul paljude merekaatrite ja avamerejahtide puhul saanud pardal toimuva seltskonna elu keskus. Mitte enam kambüüsinurk laevakokale, kelle ülesanne on pardalolijatele hõrgutisi valmistada, vaid koht, kus toiduvalmistaja saab olla mugavalt osa seltskonnast. Sellele trendile vihjavad nii valguslahendused, kui mugavused, mida tahetakse pakkuda ka lainete meelevallas loksuvas laevas õhtusööki nautivale seltskonnale.

Üks jahimüüja ennustas, et märgatava trendina hakkab vähenema ka kööginurga osatähtsus üle 5 miljoni euro maksvatel jahtidel – sest tootjate eelduse kohaselt nende omanikud eelistavad õhtustada sadamate lähedal olevates restoranides.

Eelmise põlvkonna purjekates nii olulisel kohal olnud kaardilugemislauad ja navigaatori töökohad on mõnedes uuemates purjejahtides (Nagu ka Eestis müügile tulev ja Cannes’is esmaesitletud Beneteau 53) minevik, sest kaarditöö on usaldatud satelliitidelt infot küsiva navigatsiooni elektroonikaga. Küsimuse peale, kus on navigaatori töökoht, vastas üks festivali esindaja: „Kas sa ei kasuta oma mobiiltelefoni?“

Mõttekoht. Oleme loodusjõudude alistamisel jõudnud punkti, kus oleme ehk liigagi uhked ja liigagi kindlad oma tehnika suursaavutustele. Kui 10 aasta eest väikelaevajuhi kursustel ilma paberkaardita kunagi sadamast lahkuda ei soovitatud, siis täna dikteerivad suurte ja krabisevate paberkaartide väljasuremise uute jahtide sisekujundus, kus paberkaardi laialilaotamiseks sobivat tasapinda enam sageli ei eksisteerigi.

Kättesaadava luksuse ajajärk

Luksusjahtide ja kaatrite müügiedu käib alati käsikäes majandustsüklitega. Praegu on maailm tõusufaasis. 500 000 eurot maksvaid jahte pakuvad jahitootjate enda liisinguettevõtted 4000 euroste kuumaksetega. Palgatöötaja jaoks hoomamatu, aga ettevõtja jaoks saatanlikult kättesaadav.  „Mõtle, jätad ühe IT-mehe töökoha loomata ja liisid paadi nii et kasvugraafikust isegi jõnksu läbi ei käi“ naljatasin messi külastavate Eesti ettevõtjatega, mõeldes, kuidas majanduskasvu laineharjal on taas üle mõistuse kallinna tunduvad asjad lõpptarbija jaoks kättesaadavaks kujundatud. Vägisi meenub eelmine majanduskriis, kus pankade riskiaktivate osakonnad (et mitte öelda hapuksläinud laenude osakonnad) maksid peale, et keegi nende lugematute ehitusettevõtjate liisitud luksusmaasturite liisinguid jätkaks, sest ühel hetkel kõigi jaoks kättesaadavana tundunud kaubad poosid kinni terve majandussektori hapnikuvaru. Ja kui Prantsuse Rivieras on meri vähemalt talvel jäävaba, et saad laostumise korral ka paadis elada, siis Eesti ettevõtjal jääb see õlekõrs kasutamata.

Kuid kindlasti on ajastu märk, et mitmete luksusjahtide tootjafirma kodulehtedel on tekkinud link „finantseerimine“ – paaril juhul on lingi all ka näha, et töö käib. „Peagi lansseerime oma finantseerimisteenuse.“

Jahid kui investeeringuobjektid

Mitmed keskklassi jahtide tootjad (keskklass öeldakse siinkohal meresõidukite kohta, mille hinnad ei ületa miljoni euro maagilist piiri) on aga muutuva põlvkonnaidentiteediga hädas. Tänased noored ei unista enam luksusjahist, vaid on pigem emotsioonidele, maailmakogemisele ja eneseotsingutele keskenduvad lumehelbekesed, kes isegi miljonäriks saades (kas siis youtuber'ina, striimerina, start-upperina) ei unista raha eelmiste põlvkondade stiilis raha kulutamisest. Luksusjaht ei ole nii ahvatlev kui kuulsus. Ja selleks, et saada respekti, ei pea sul olema enam kallis auto, uhke rockbänd või villa Hollywoodi nõlval, vaid piisab ilusast instagrammipildist ja mõnest miljonist järgijast, kes su ego toidavad.

Seega on jahitootjad välja mõelnud uue narratiivi – jahtidest räägitakse üha rohkem kui investeeringuobjektidest. Ka Eestis müüdava Hanse jahi puhul, pakutakse võimalust osta jaht läbi charterprogrammi – sisuliselt tähendab see seda, et 250 000 eurot maksva jahi, saad osta endale vaid 125 000 euro eest, kui oled nõus, et poole ajast on sinu jaht kuskil Horvaatia kaunistes sadamates ja veab turiste (sest niikuinii sa ise ju kogu aeg ei sõida). Teenides sulle tulu (mis aitab katta odavamat soetushinda) Mitmed jahitootjad on loonud eraldi charter-firmad, kes selliseid investeeringuid haldavad. Lisaks pakuvad nii mõnedki lubadust, et ostavad 5 aasta pärast su 250 000 maksnud jahi (mille said 125 000 euroga) 150 000ga tagasi, nii et soovi korral on sul oma enese jaht kümmekond sõidunädalat tasuta käes, ja lõpuks teenib sulle natuke pealegi.

Iseasi on muidugi see, kui hästi sa end oma turistide poolt täisoksendatud diivanipatjadega investeeringu osas tunned. Kuid see pole asja tuum. Asja tuum on see, see on taas üks näide, kuidas kunagi kättesaamatuna tundunud luksustoodet üha enam massidele lähemale tuuakse. 

Tulgu või veeuputus

Jah, palju räägitakse keskkonnasõbralikkusest. Peale on tulemas akumootorid ja üha enam näeb jahtide katustel ka päikesepaneele – mis on pigem hea tahte avaldus kui praktiline väärtus. Rootsi elektripaadi tootja X-Shore esindaja ütles: „Mul kulub ühe 130kwh akupaki täislaadimiseks päikesepaneelidega terve suvi. Laadijaga teen ma seda aga ühe õhtuga.“ Lisaks ei ole mitmed brändi valmis jagama oma kontakte digitaalselt vaid topivad ikka südamliku naeratuse saatel messikülastajatele oma kalleid klantskaanelisi paberkatalooge, flaiereid ja visiitkaarte.

Mitme messitelgi juures on külastajal ka võimalik osta 10 euroga korduvkasutatav klaaspudel, koos lubadusega et 5 eurot annetatakse maailmamere puhastamisega tegelevale organisatsioonile. Üks vene luksusjahtide tootja reklaamis oma katamaraani elektrimootoreid hüüdlausega „naudi vaikust“ sest tõepoolest, kuigi ka diiselmootor kuigi suurt müra ei tee, on elektrimootori väike sumin jahi pardal praktiliselt märkamatu.

Festivali külaliste hulgas on ka mereveest päikesepaneelide abil vesinikku ja vesinikust omakorda mootorit käitav katamaraan „Energy Observer“ kes ka Tallinna Lennusadamat külastas.

Ja kõik festivali eestkõnelejad räägivad, et jahitööstus on muutumas loodussõbralikumaks, vastutustundlikumaks ja uute tehnoloogiate suhtes vastuvõtlikumaks. Küsimus aga on, kas see juhtub enne või pärast seda veeuputust.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee