Kõrvalt vaadates oli vastuolulisus juba selles, et 30 liiget nimetas assambleesse juba poliitiliselt eriarvamustega saadikuist koosnev ülemnõukogu ja teised 30 oli saatnud Eesti Kongress juba põhimõtteliselt ühtsetel seisukohtadel asuvaist kodanike seast. Samuti jättis assamblee tulevikuks kaks alalist purelemisteemat. Üks on ikka ja jälle esile kerkiv küsimus: kas presidendi peab valima rahvas või aitab, kui ta määravad poliitikud. Viimane võimalus suruti läbi tegelikult juba pärast seda, kui rahvas oli põhiseaduse eelnõu läbi arutanud.
Olulisim vastuolulisus sisaldub aga minu arvates põhiseaduse 62. paragrahvis: „Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites.“ Olgu selle õigusliku vastutusega kuidas on, aga sätestada, et riigikogulasel pole edaspidi tema poolt hääletanud inimeste soovidest hoolida, tundub rohkem kui imelik. Saadik on sellega muudetud partei tagatubade otsuste elluviijaks, tahtetuks käetõstjaks, kelle jaoks on neli aastat valijatega suhtlemist pigem koormav, kuni taas tuleb üürikeseks head nägu teha ja pastapliiatseid jagada.
Kommentaarid