MEREL KÄIB MÕTE OMA RADA: „Loomulikult vihastan mingil  hetkel võrgu peale, aga see on kihvt hobi. Kogu see näkerdamine. Istud siin ja mõte käib oma rada. See on osa looduses olemisest. Ma olen ju siin kalurikülas üles kasvanud ja kuidas sa siis merel ei käi,“ tõdeb Andres.Foto: Alar Truu
Inimesed
14. september 2019, 00:01

GALERII MERELT | Andres Raag: „Ei taha öelda, et ma olen olnud kõva elumees, aga eks neid aegu ole olnud tõesti igasuguseid. Lehvivad lokid, kitarr…. Seda kõike sai ära kasutatud.“

„Ma olen loomult pessimist. Jaa, mul on selleks oma kreedo. Sest ma mõtlen kõigest kohe kõige halvemat ja pärast on nii kohutavalt hea tunne, kui läheb paremini. See ongi minu kreedo! Eks ma olen natuke ka ülepõdeja ja ülemuretseja. Hakkan probleemiga tegelema juba siis, kui see veel nurga tagant ei paistagi. Aga ma tean, et ta võib ühel hetkel sealt tulema hakata ning juba olengi täielikus stressis, iseloomustab ennast Linnateatri näitleja Andres Raag. 

„Ma olen loomult pessimist. Jaa, mul on selleks oma kreedo. Sest ma mõtlen kõigest kohe kõige halvemat ja pärast on nii kohutavalt hea tunne, kui läheb paremini. See ongi minu kreedo! Eks ma olen natuke ka ülepõdeja ja ülemuretseja. Hakkan probleemiga tegelema juba siis, kui see veel nurga tagant ei paistagi. Aga ma tean, et ta võib ühel hetkel sealt tulema hakata ning juba olengi täielikus stressis, iseloomustab ennast Linnateatri näitleja Andres Raag. 

Ta ütleb, et on jalutanud elus kaks korda teispool piiri, kus on hästi palju tähti. Need on olnud hullud jalutuskäigud, kust võinuks tagasiteed enam mitte olla. Aga Andresel on vedanud. Nüüd vahel vaatab ta tähti Tagarannas, oma suvekodus. Seda aga alles siis, kui kõik maatööd on tehtud. Linnateatris on ta olnud juba 27 aastat.   

Sinuga intervjuud kokku leppides kerkis mul millegipärast silme ette pilt, kus väike Andres roomab kõhuli laua all, ümber laua aga istuvad teatraalid ja kirjandusinimesed, kes kiruvad nõukogude võimu ning arutavad suuri maailmaasju. Kui täpne see kujutluspilt on?

Küsimuse esimene pool ei olnud täpne, sest laua all ei olnud mul kommet roomata. Küll aga õpetati mulle selgeks „Hamleti“ monoloogi esimene ots ning lasti seda teatraalide ja kirjanike lõbustamiseks ette kanda.

Aga salong oli tõesti olemas, kus olid kõige toredamad külalised ehk Tõnis Rätsep ja Juhan Viiding. Eks sealt käis läbi kogu tolleaegne eliit. Aleksander Kurtna oli üsna sage külaline, ta oli nii koloriitne kuju, et jäi paratamatult noorele poisile meelde. Joel Sang. Kersti Merilaasi mäletan. Lapsena vaatasin Soome telekast „Dallast“ ja Merilaas nimetas selle seriaali tegelasi õlenärijateks. Ma ei saanud tükk aega aru, et mis õlenärijad. Siis aga taipasin: Kersti pidas silmas nende suuri hambaid ja säravat suurt naeratust. Sellest siis see õlenärijad, mis jäi lapsele meelde.

Eks ma seal Mustamäe köögis ole näinud igasuguseid asju.

Edasi lugemiseks: