„Mine järele! Too ära! Tule kaldale!“ Ja Eike ning Arabella sööstavad uppujale appi

„See oli talvine aeg, esimene advent. Jalutasime Eikega järve ääres matkarajal, kui kuulsin kaugelt lapse kisa. Ta oli järsust nõlvast vette libisenud. Kui mina lähemale jõudsin, oli koer juba lapse juures ja tegi ringi ümber tema, nagu teda on õpetatud. Laps haaras Eike kõrvadest kinni ja oli tal risti üle selja, kui koer ta kaldale tõi. Juhtusime täpselt õigel hetkel seal olema!“ meenutab ühenduse Pärnumaa Märjad Käpad MTÜ asutaja Hiie Paas kuue aasta tagust juhtumit, kui tema newfoundlandi tõugu vetelpäästekoer Eike lapse elu päästis. Eestis on umbes 16 väljaõppinud vetelpäästekoera. Rannavalves nad veel leiba ei teeni, kuid on abiks ennetustöös.

Tallinnas Stroomi rannas, kus Hiie ja tema kahe newfoundlandi tõugu koeraga kokku saame, keelab märk koertel mere äärde minna. Eike ja Arabella ei ole aga tavalised koerad. Nemad on vetelpäästekoerad. Ja kui neil on seljas ametivest, on tee randa neile valla.

Ent veel mõni aeg tagasi oli rannavalve eeskirjades selline konks sees, et tekkis lausa omamoodi kurioosum – kuna koertel oli keelatud supelrannas olla, ei lubatud sinna ka vetelpäästekoeri. Seda seadust siiski muudeti kolm-neli aastat tagasi. 

Koer on päästmise mootor

Vetelpäästekoerad ja nende treenimine hakkasid Hiiet huvitama kümmekond aastat tagasi, kui ta oli ühel õppusel uppuja rollis. Seejärel hakkas ta käima veetreeningutel saksa lambakoeraga, kes oli tookord tema juures hoiul. Ta õppis lähemalt tundma kõiki kolme vetelpäästekoera tõugu – landseeri, leonbergerit ja newfoundlandi. Hiie kindel veendumus oli, et just viimast tõugu koera tahab ta endale. Nii tuligi tema ellu praegu kaheksa-aastane Eike.