Esmaspäeval alustas aga meie ettevõttes tööd proua Suur-Munn. Ma loodan, et ta ei pahanda, kui temast oma kolumnis kirjutan. Esimesel päeval otsis mitu inimest teda mööda kontorit taga, et talle näiteks töötajakaart tuua, arvuti töökorda seadistada, ning lisaks saatis keegi talle kulleriga lilled, et uue töökoha puhul õnnitleda. Järgmisel hommikul aga avanes meile vaatepilt, kus kuller jooksis mööda meie korrust, hüüdes paremale ja vasakule: „Suur-Munn! Suur-Munn!“ Khm... :)
Õnneks on tal hea huumorimeel ja ta isegi viskab oma nime üle nalja. Algselt oli ta perenimi lihtsalt Suur, aga siis läks ta Ameerikasse elama, kohtus tüübiga, kelle teine nimi oli sealkandis üsna levinud Munn, ning võttis tema nime.
Kuid ega Eesti nimed paremini ei reisi. Ühe mu sugulase perenimi on Kant. Kuna ta on vanem inimene, ei saanud ta aru, miks kogu auditoorium itsitas, kui teda Austraalias konverentsil publikule tutvustati.
Ahjaa, see on ikka julm, kuidas internetistalkerid meid kõiki taga ajavad. Ei, ma ei räägi mingitest higistest veidrikest, vaid Google’ist ja feissarist. Otsisin paar päeva tagasi netist uut madratsit. Nüüd on terve mu Instagram madratsireklaame täis!
Kommentaarid (0)