Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas ükski isamaaline laul ei jää laulmata (2)

Tõnis Erilaid, 11. september 2019, 00:10
Venno Laul ja Gustav Ernesaks Eestimaa Laulu kontserdil Tallinna laululaval. 11.09.1988Foto: Oskar Vihandi
„Eestimaa laul '88. Rahvarinde, Eesti Karskuse, Eesti Raadio ja Kodamu rahvapeo, kus ükski isamaaline laul ei jää laulmata. Teemakõnedega esinevad E. Savisaar, R. Veideman, S. Kallas, M. Hint, T. Velliste ja H. Valk. Esimesest ärkamisajast räägivad M. Mikiver, E. Hermaküla, H. Mandri. Pillilugu löövad „Rock Hotel“, Urmas Alender, „Vanaviisi“, „Seitsmes Meel“, „Kukerpillid“, „Ultima Thule“, Tõnis Mägi, „In Spe“. Laulu löövad RAMi poistekoor, „Ellerhein“, „Noorus“, Eesti Raadio Segakoor, TPI Vilistlaste Meeskoor, „Leegajus“. Dirigendipuldis kohtuvad G. Ernesaks ja A. Mattiisen,“ ütleb toonane kava-laululeht kõigi oma vigadega.

Eestimaa Laul 88 oli laulva revolutsiooni ajal 11. septembril 1988. See oli suurettevõtmine, kus Trivimi Velliste nõudis esimest korda suure rahvahulga ees iseseisvust ja Heinz Valk ütles oma kuulsa lause „Ükskord me võidame niikuinii“. Kumna küla noormehed riputasid välja voodilina, millel ENSVst sai sinimustvalge ESV, vaba Eesti Sotsialistik Vabariik.

Kuigi on kõneldud, et lauluväljakule kogunes tol õhtul lausa 300 000 inimest, siis ma seda kohalolnuna ei usu. Inimesi oli tõesti tohutu palju, aga ringi võis liikuda suhteliselt vabalt ja nii võib oletada, et inimesi oli ehk 100 000 ringis, mitte palju enam. 

Suur osa isamaalistest lauludest oli tõesti kavas ja lõpus kõlas laul „Mu isamaa on minu arm“.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee