VIDEOINTERVJUU | Peeter Võsa ja tema räpane elulugu võtab sõnatuks

Peeter Võsa (52) on endine eesti teleajakirjanik ja poliitik, XII Riigikogu liige. Tema juhitud überpopulaarsed saated on olnud "Võsareporter", "Politseinädal", "Kriminaalkroonika", "Politseikroonika", "Baar", "Saaga", "Võimalik vaid Eestimaal". Ta on kuulunud Isamaa ja Res Publica Liidu ridadesse ja Keskerakonda. 2014. aastal süüdistati Keskerakonna fraktsiooni liiget Peeter Võsa rassismis ja ta saadeti partei aukohtu ette. Samal aastal avaldas Võsa arvamust, et Eesti poliitika on räpasem, kui ta oletas.

2018. aasta intervjuus rääkis Võsa-Pets "Reporterile" oma esimesest raamatust "Kadunud Eesti", milles käsitletakse "Politseikroonika" aegseid lugusid, ehk teisisõnu kirjutas Võsa prostituutidest ja politseist.

Täna on ilmunud skandaalse mehe sulest teinegi raamat "Eesti rahva appikarje", kus räägitakse tühjenevast Eestist. Sellest, et külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, et leida paremat elu mujal. Need kes jäävad, peavad sageli toime tulema vähesega, trotsides vaesust ja teinekord ka ametnike ükskõiksust. Sestap otsitaksegi Peetri arvates taolises lootusetus olukorras tihti tuge alkoholist, mis omakorda tekitab loomulikult uusi probleeme. 

Peeter, Patarei burksirestoran on suurepärane koht sinu teise raamatu "Eesti rahva appikarje" tutvustamiseks. Nagu me teame, siis Eestis pannakse inimesi trellide taha või karistatakse üsna kergekäeliselt. Sel ajal, kui sina oma pööraseid saateid tegid, siis olukord vist nii hull polnud? Täna terendab iga väiksemagi vea eest kohtukeiss. Kui nendele aastatele tagasi vaatad, kas siis kahetsed ka mõnd hea tava piiril tehtud saadet?

Ei, kahetseda ei ole elus mitte kunagi mitte midagi. Mis me muud siia ellu oleme tulnud tegema, kui kogemusi saama. Ju siis on meil selliseid kogemusi vaja, kuhu me mingil põhjusel satume. Seega ütlen veelkord, kahetseda pole midagi. Mis neid aegu puudutab, siis "Politseikroonika" saate ajal, käis meil ikka päris julmalt see seaduseaugu ärakasutamine. "Võsareporteri" saadet sai sama julmalt tehtud. Küll teine valdkond, aga seaduse järgimisega oli nagu oli. Ei saa öelda, et me kõige selle käigus end mingilgi moel tagasi oleks hoidnud.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et see töö oli jubedalt intensiivne, ikka meeletult! Kord nädalas saade, kolm lugu saates. Neid kokku korjata, filmida ja valmis monteerida -  see ei olnud lihtne. Mina pidasin seal vastu üle seitsme aasta, aga toimetajatest ei suutnud seda mitte keegi üle kahe aasta. Inimeses peab ikka mingi kiiks olema, et sellisele, nii füüsilisele kui ka vaimsele, survele vastu pidada. See ei ole lihtne amet.

Mis saate tegemise juures kõige hullem oli? Kas Tallinnast välja minnes avaneb tõesti nii trööstitu maailm nagu "Võsareporteris" kujutati ja nagu sa seda oma täna raamatupoodi jõudnud žedöövris kirjeldad? Ei tahaks nagu uskuda.

Aga mina kujutan täpselt ette mis vaatepilt seal avaneb, sest elan tänasel päeval ka ise maal.

Räägi siis sellest natukene lähemalt. Me pole tegelikult sinust viimastel aastatel mitte midagi kuulnud. Kadusid järsku, nagu vits vette. Miks sa kadusid? Mis juhtus? Oled ju loomult teleinimene ja reporter?

Eks ajad on jälle muutunud, peaks leidma mingisuguse muu väljundi. Kanal 2s käisin siin just sõpradega jutustamas ja rääkimas. Miskit nagu susiseb ehk. 

Et teeks uue saate?

Selline mõte käis peast läbi küll. Aga olgem ausad, kui "Võsareporter" eetris oli, siis oli 35% Eestimaa elanikkonnast ka seda vaatamas. Praegu saaks võib-olla kuskil 5% vaatajatest, 30% on jumal teab kuhu kadunud.

Inimesed ei vaata enam televiisorit.

Täpselt. See tähendab ka et rahad, mis teles täna liiguvad, on väiksed. Sellega enam ära ei ela.

Kas sa "Võsareporteri" kuldajal jõudsid poole miljoni vaatajani? Vaatajate arv oli toona ju fenomenaalne!

Ei jõudnud. 350 000 vaatajat tuli ikka täis. Mega aeg oli!

Lubasid toona, et kui tuleb 500 000 täis, siis sa paned Raekoja platsil palja tagumikuga kolm ringi ümber kuuse. 

Jah.

Kahju, et see ära jäi. Olid ajad! Olid head saated, head reitingud, sa vist uppusid rahasse?

Inimene, kes tööd teeb, saab ikka raha. Inimene, kes midagi ei tee, sellel ka pole midagi. Nii lihtne see ongi.

Kui kõik nii suurepärane oli, miks siis saate tegemise lõpetasite?

Eks ma ikka lõpuks väsisin ise ka ära. Ega selline ühest küljest rügamine ja teisest küljest trall ei saa ju igavesti kesta. Ükski asi siin maailmas ei ole igavene. Ma lõpetasin täiesti rahuliku südamega. Oli hea meel, et vaadatavus oli kõrge. Praegugi ripuvad saated YouTube’is ja muijal netiavarustes üleval. Olen rahul sellega, mida ma tegin ja ka selle tulemusega, mis sellest järele jäi.

Eile just väga noorte inimestega tuli jutuks, et sina oled nende jaoks legend. Nad vaatavad sind kogu aeg YouTube’st, vaatavad vanu saateid järgi. Nende sõnul on see parim huumor, parim meelelahutus üldse. Üks noortest ei saanud vist arugi, et tegu on päris saatega. Arvas, et see ongi mingi huumorisketš. Pidin talle siis seletama, et see on päris Eestimaa elu ja nii need asjad käivadki. Ta vaatas mind väga kahtlustava näoga, ega vist päiselt ikka ei uskunud.

Mõni asi võib tõesti täna uskumatuna tunduda. Peaksin mälu värskendamiseks need saated ka ise uuesti üle vaatama. Mul oli siiski päris palju vihkajaid. Eriti alguses, kui hakkasin seda nii-öelda "jama" tegema. Öeldi, et kohe lüüakse kaikad kodaratesse. Ennustati ka, et astun selle lollaka saatega nagunii varsti ämbrisse.

Juhtus hoopis vastupidi. Mida rohkem oli kirujaid, seda rohkem vaadati.

See oli see aeg, mil telereitingute päeviku uuringute asemel hakkas vaadatavust uurma juba aparaat. Kui ikka direktor ütles, et Võsapets on loll ja seda rämpsu ei tasu vaadata, siis kõik kaagutasid kaasa ja panid oma päevikutesse kirja, et nemad ka ei vaata. Kui aparaat hakkas vaadatavust mõõtma, siis ootamatult reiting hoopis tõusis.

Ehk inimestel oligi pisut piinlik tunnistada, mis "saasta" nad tegelikult armastavad. Aga mis on piinlik, siis seda ikka salaja piilud. Inimesi huvitab, mis toimub teise tegelase ukse taga, teki all, mida nad suletud kardinate taga teevad. Inimene on loomult tohutult uudishimulik.

Sind vihati või armastati. Kas tapmisähvardusi ei tulnud?

Ikka tuli.

Kas sind kohtuga ei ähvardatud? 

Ma olen ka peaaegu kriminaal, ikka anti kohtusse lõugade pruukimise eest. Ega nendega kuskile ei jõutud. Ju need lõuad siis on sellised, et käivad küll jõle hirmsasti lahti, aga ma loodan, et see pea veel töötab edaspidigi nii, et rääkida võib, aga vangi selle eest veel panna ei saa.

Kui täna nendele saadetele tagasi vaadata, siis seal oli küll ja küll selliseid saateid, mille eest saaks täna korralikud kahjunõuded välja pressida. Kas just vangi panna, aga algatada kohtukeiss. Ja need nõuded oleksid üüratud. Täna ma enam nii väga ei kipuks võõra inimese ukse taha, tuppa ronimisest rääkimata.

Need, kes täna midagi säärast teevad, nad on ikka üsna julged tegelased. Nagu me näeme, siis ka kuri saatus käib neil kannul, nagu kassil saba. Näiteks Katrin Lust. Üks kohtuasi lõpeb, järgmine algab. Kõige hullem lugu on see, et need ei ole siin kodusel kamaral, kus pooletoobine Valeri näiteks kohut mõistab või pensionist sõgeneb. Need toimuvad kusagil Ameerikas.

Mis võib juhtuda inimestega, kes meie isandate maal süüdi mõistetakse? Olid meil siin näiteks kutid, kes ajasid arvutiäri. Tegid nad kuritegu? Eesti mõistes mitte. Ameerika mõistes tegid. Kuhu nad läksid? Vangi. Mitte siin, aga Ameerikas küll. Kuhu me sellise Eestiga jõuame? Mitte kuhugi! Kaitseme ei tea kelle huve.

Karm. Täna ei julgekski selliseid saateid teha. Müts maha nende ees, kes teevad. Ma ei tea muidugi, milline närvisüsteem neil peab olema, mis tablette nad söövad, et suudavad sellist saadet täna teha. Jah, ilmselt peab Lust mingite rahustite peal olema, sest see valdkond on päris karm, mida ta teeb.

Miks otsustasid järku hakata kirjutama teist raamatut ja rääkida tühjenevast Eestist?

Inimesed on vaesed, ametnikud ükskõiksed, olukord on lootusetu, alkoholi pruukimine tekitab palju probleeme. 

Ka täna, aastal 2019? Raamatus räägid kümne aasta tagustest uskumatutest lugudest. Kas tahad öelda, et täna on olukord sama?

Sa vast satud liiga harva Tallinnast välja.

Võib-olla tõesti, aga kui sõidan vahel läbi külade ja valdade, siis pigem on jäänud mulje, et eestlased elavad kuramuse hästi täna. Ilusad suured majad, hooldatud aiad, põllud on meil küntud, metsad maha võetud, teed asfalteeritud... Eesti inimene ei ole mitte kunagi nii hästi elanud, kui praegu.

Seda küll, aga Eesti inimene ei ole kunagi olnud ka nii suures võlaorjuses, kui praegu. Isegi mitte kõige karmimal mõisaajal.

Kas sul on praegu mõni pangavõlg?

Ei. Mul oli, aga täna ei ole mitte ühtegi. Ma ei võta ühtegi pangalaenu ja kui oleks võimalik, siis ma paneks oma pangaarve ka kinni ja arveldaks ainult sularahas.

Teine pensionisammas, mille ümber praegu tants ja trall käib, mis sa sellest arvad? Kuidas sina oma vanaduspõlve kindlustanud oled?

Igatahes ei looda ma selle koha pealt Eesti riigi peale mitte vähimatki. Üldse ei arvesta sellega ja ei loo ka selliseid plaane, et neid sambaid koguda. Kõik need kolm sammast, võivad minna sinna samusesse, kus nende koht on. Ma ei usalda neid vilepuhujaid.

See tähendab, et sa ei usalda Eesti riiki?

Ei usalda.

Kas sul üldse on need sambad?

Ei ole, mitte ühtegi.

Siis ei saagi sult küsida, kas võtta raha välja või mitte, polegi midagi võtta.

Ma olen teistmoodi lahendanud olukorra. Kui tuumasõda tuleb ja siia pomm visatakse, siis on niikuinii kaputt. Kui seda ei juhtu, siis sõltub kõik sellest milline riigikord meil parasjagu. Need, kes linnas rikkaks saanud, kolivad keevast kausist välja. Näiteks Harjumaale, nagu mina.

Seega täna, minu soovitus, nooremale ja vanemale pensionikogujale või varandusekogujale on see, et ostke kokku Harjumaad! Te ei kujuta ettegi, mis kümne aasta pärast on. Minul praegu näiteks selline protsess käib. Maaturundusmaa, servituudid, teed, elamukrundid, elekter. Ostad nii agaralt,  kui viitsid vaeva näha ja kaubelda. Ostad mõistliku hinnaga ja müüd siis juba ebamõistlikuga edasi.

Sinust on ärimees saanud?

Ei ole. Ei ole äri ega midagi! Peab lihtsalt natuke vaatama, kuidas oma nina vee peal hoida. Tuleb tegeleda, olla aktiivne, jalad kõhu alt välja ajada.

Kas oled seda meelt, et noored peaks Eestist jalga laskma? Või miks mitte ka sina ise, näed välja väga tragi? 

Muidugi, olen väga heas füüsilises vormis ja palju parema tervisega, kui mõned 40-aastased. Aga noortel soovitaksin siit kindlasti lahkuda. Teine variant – ärge minge ära, olge aktiivsed, sekkuge nii julmalt ja jõhkralt, kui vähegi võimalik poliitikasse.

Sekkuda kuidas? Kõik paremad palad on juba ära jaotatud.

Kõik, mida sa elus saavutad, tuleb väga raske töö tulemusena ja on ääretult ebapüsiv. See puudutab kõiki. Igat olukorda on võimalik muuta, kui sa leiad selle õige hetke ja tead nuppu, kuhu vajutada.

Sa oled ise ka poliitikas olnud. Mida sina seal ära tegid?

Muhvigi ei teinud. Seisin hirmsasti selle kooselu seaduse vastu ja üht-teist veel, pisikesed asjad muidugi. Ütleme nii, et aeg ei olnud veel nii küps. Tol hetkel oli poliitikas vaikuse hetk. Kõik oli sumbunud ja suhteliselt roiskunud. Opositsioon varastas Tallinnas, koalitsioon varastas riigis. Ikka üsna konkreetselt oli kõik ära jagatud. Nii nagu ma ütlen – ükski asi ei ole igavene. Siis ei olnud veel EKRE sealmaal, kus ta täna on.

Oled EKRE sõber?

Ei ole. Liiga leebe minu jaoks.

Kas sa oled rassist?

Ei ole.

Kooseluseaduse poolt või vastu? 

Mul ei ole mitte midagi geide vastu. Mulle lihtsalt ei meeldi nende radikaalne osa. Nad ei taha mitte midagi muud, kui ainult kisada ja lollusi rääkida. Eks see on ilmselt kõikide heaoluühiskondade probleem või saab ühel hetkel olema. Kuhu või millesse Rooma riik hävis? Täna me oleme samas olukorras, kui toonased roomlased, kes armastasid rohkem pidu ja pisikesi poisse, kui rasket tööd teha ja eludega riskides võidelda. Tulidki naaberriikide hõimud ja nad ei pidanudki sõdima. Ütleme nii, et nad seksisid Rooma surnuks. Nii see ju tegelikult oli.

Tulevad meil siin igalt poolt mujalt meie väiksesse Eestisse uued inimesed, aga meid on ju vähe. Tahame, et majandus kasvaks ja kõik õitseks kiiremini ning uhkemalt. Meil ei ole ju inimesi! Las tulevad siis pagulased, kel on oma kodus halvasti. Miks mitte ka hiinlased, kes on äärmiselt töökad ja väga usinad. Eestlane on pisut laisk, kõik tahavad istuda ilusa ja puhta laua taga, teha start up’e.

Siin ma olen küll Karl Ernst von Baer’ga nõus: nõme, rumal ja laisk see eesti rahvas. Midagi pole teha, sellised me oleme. Musta tööd me teha ei taha, see on selge. Aga kes tahakski.

Pagulased ajavad sind närvi?

Kas neil on häda? Kui kodus on häda, mida siis mees peaks tegema? Kui kodus on sõda, siis võtab mees relva ja läheb sõtta. Põgenevad naised ja lapsed, kelle eest vajadusel hoolitsetakse. Nii nagu Eestis juhtus peale teist ilmasõda. Mehed olid rindel, põgenesid naised ja lapsed. Miks nende mehed ei ole rinnetel, ega võitle oma elude ja kodumaa hea käekäigu eest? Mida nad siit otsivad?

Naised ja lapsed ei taha üksi tulla, tahavad ikka tulla koos perega.

Järelikult ei ole mingit häda, kui nad tulla ei taha. Siis on naised ja lapsed turvaliselt. See on busines, rahvusvaheline äri, nii see tegelikult on. Vaid hädalisele peab ühiskond appi tormama ja küll tormaks minagi.

Räägi lähemalt oma tulevikuplaanidest. Sain aru, et ostad maad kokku, müüd ja vahetad. Ka teleekraanile naasmise soov vaikselt idaneb, aga midagi kindlat veel ei ole?

Ei, midagi kindlat veel ei ole. Esiteks ma olen ise seda televärki liiga pika hambaga võtnud, võib-olla on edevus otsa saanud.

Ega sa kunagisi saateid edevusest ei teinud?

See edevus ajas alguses muidugi telesse. Ei tea, mida kõike ma siis lootsin. See, kes telesse saab, et siis on kenad riided ja sind ümbritsevad kaunid naised, kes mind tahavad ja mis siis välja tuli?

Mis siis välja tuli? 

No mis sealt tuli? Kirbud ja 16-tunnised tööpäevad.

Kuid naised, uhked riided ja autod ikka olid?

Üht-teist ikka oli.

Kui palju sind vahepeal uute saadete tegemise võimalustega pommitatud on?

Ma vahetasin vahepeal isegi telefoninumbri ja meiliaadressi sellepärast ära. See on ikka heale inimesele liig, kui jõuluajal, kui mul on ka muuseas sünnipäev ja ma istun kõige lähedasemate sõpradega, heliseb telefon ja Keskerakonna hõbelõng või -karv helistab ja kukuvad pidurdamatult jahuma, siis andke andeks.

See on tore ju, inimesed armastavad ja igatsevad sind, tahaksid sind uuesti helendaval ekraanil näha. Oled selles hea, pole mõtet vastu punnida. Kui sa nüüd teeksid teles midagi, siis mis see võiks olla?

Midagi toataalselt teist asja. Kindlasti mitte mingisuguseid politseiteemasid, kindlasti ei kobistaks mööda võõraid uksetaguseid - need ajad on läbi. Olgem ausad, olen ise vanem ja minu nii öelda parim enne on möödas. See rühm, keda jahitakse on 15-49, aga ma olen selle jaoks juba liiga vana, krimpsus ja kortsus.

Kas teles peab hea välja nägema? Võiks pigem nutti olla. Muuseas, näed väga hea välja. Alkoholi liigtarbimise oled lõpetanud?

Jah, ammu. Üleeile jõin puskarit. Hästi oli tehtud. Ei võtnud palju.

Enam sellist asja pole, et võtad napsu ja istud rooli?

Ei ole juhtunud jah.

Vanal heal ajal sinuga ikka juhtus asju, aga sulle sobis skandaalne imidž.

Aga mis sa teed, kui reiting langeb?

Hakkad jooma?

Ei, mitte jooma. Tekitad mingisuguse jama, kui midagi muud pähe ei tule, siis anna kas või lillevaasiga kellelegi vastu pead. Et jumala pärast keegi kirjutaks, et reiting tõuseks ja inimesed hakkaks jälle saadet vaatama.

Mis meil telemaastikul puudu on, mida põnevat ja uut võiks teha?

Ütleme, et piltraadio ülesande on edukalt täitnud Eesti Televisioon ja Tallinna TV täidab ka väga vajalikku nišši selle hetkeni, kuni see kinni pannakse, mida on ka igalt poolt kuulda. Reisisaadetega on minu meelest üle pingutatud. Ja kui ajakirjanik midagi arukat teha ei oska, siis hakkab jutusaadet tegema. Neidki on liiast. Võta üks ja viska teist. Nii, kuidas ERR’is ka mõni mees ei prooviks, siis võtku teadmiseks, et Urmas Ott on surnud ja tema pintsak ei istu mitte kellelegi selga, seda on mõttetu proovida.

Miks me ei näe teleekraanil Urmas Oti kaliibriiga meest? Mis on see X-faktor, et ühel õnnestub, aga teisel mitte?

Mees, kes mind kõige rohkem teles on õpetanud või üldse teleasjanduses, oli Edvard Oja. Tema ütles mulle kunagi, et kõik sõltub sellest, kas Jumala sõrm on sind puudutanud või ei ole. Ühest küljest see Jumala sõrme puudutus annab mingisuguses valdkonnas väga tugeva ande, annab mitugi annet. Teisest küljest, et kui korra puudutab, siis võib-olla võtab midagi ära ka. Näiteks paneb peale piduri julgusele luua.

Mida sina ikkagi teles teeksid? Saan aru, et midagi põnevat sul kerib, aga sa ei taha sellest veel rääkida. Aga paljasta siiski, mis valdkonnast võiks juttu olla?

Ma ei tea. Ma olen mõelnud, et erakanalitest on puudu üks vaadatav, naljakas ja võimalikult laia ampluaaga loodussaade.

Loodussaade? Meil on ju kalamehesaated, loomaaiasaated, kodu-ja aiasaated.

Jah, on küll, aga see ei ole ikka päris see. Mulle meeldisid kunagi tohutult Jaan Rõõmussaare tehtud lood, need lemmikloomadest. Aga mina pööraksin pilgu kuhugi mujale. Kas sa oled näiteks kunagi midagi kuulnud punalutikatest?

Ei ole.

Mina ka ei olnud. See on meil siin Eestis uus liik. Nägin neid siin hiljuti ringi sebimas. Väga huvitavaid sitikaid ja kuidagi ei tulnud ette, et oleksin neid siinmail kümmekond aastat tagasi näinud. 

Kas nad hammustavad ka?

Jah. Lutikad mis lutikad, päris hirmsad tegelased. Pildistasin üles ja uurisin, mis tegelased need on. Tuligi välja, et on uued - võõrliik Punalutikad. Õgivad marjad ära või imevad nende seest mahlad välja. Nägin isegi kuidas lutikas oli okupeerinud ämblikuvõrgu ja pistis kahe suupoolega pintslisse äbmbliku õhtuoodet - sinna püütud kärbest. Aga mis kõige hullem, tark kirjavara räägib, et kui tulevad külmad ilmad ja inimeste soojad elupaigad on lähedal, siis nad hea meelega ründavad sisse ja kui midagi süüa ei ole, siis nad söövad inimest ka, nad on julmad loomad. Ma ei hakka rääkimagi meile aina rohkem lähedamale jõudvatest superpuukidest.

Hakkadki siis loodussaadet tegema?

Ei oska öelda, aga elan jah sellises keskkonnas, kus istun õng käes või vaatan, mis mätta all on.

Sellist rantjee elu eladki?

Miks ma pean nii hirmsasti midagi tegema? Ma olen 51, varsti 52, ma tahan varsti pensionile minna ja kala püüda.

Enam ei lähe keegi pensionile.

Siis tuleb endale pension vägisi võtta.

Kas sa vanavara ostu-müügiga ka veel tegeled?

Niivõrd-kuivõrd. Mul on päris aukartust äratav kogus päris huvitavaid asju. Kuigi meil on tänapäeval kõik asjad netis üleval, siis võiks ehk ikkagi mingi tore koht olla, kus neid asju ka päriselt näidata. Enam-vähem sellega ma praegu tegelengi. Praegu ei ole veel valmis, et reklaami teha. Kui valmis saab, siis teen.

"Peeter Võsa vanakraam"?

Väike MTÜ, mis tegeleb paljude asjadega, muuhulgas siis ka sellega.

Sa oled ka baaripidamisega kah tegelenud.

Galeriipidamisega ikka, aga rahvas võttis seal napsu ka. See oli Punker, Paksu Margareeta kõrval. See toimib siiamaani. Soovitan minna vaatama, noored kutid praegu majandavad seal asja. Sisekujundus on paremaks läinud, päris kihvt on.

Kas see ei olnud sul mitte seal natsiteemaline punker?

Sandra Jõgeva kutsus sinna mingisuguse järjekordse sotsiaaldemokraadi. Ma talle spetsiaalselt paningi natsilaule. Ju ta siis käib linna peal ringi ja räägib sellest siiani.

Kas sa siis oled natsimeelne või ei ole?

Igaüks võiks ju oma rahva eest natsina seista. Kui juba olla, siis mitte nats, vaid päris palju oma rahva eest väljas.

Mis sind veel ärritab või harja punaseks siin Eesti elu juures ajab? Uue raamatu nimigi sul "Eesti rahva appikarje".

Kurjust on palju. Oleme kõik seda kindlasti märganud.

Kuidas sina seda kogenud oled? Oled oma nahal tunda saanud?

Omal nahal mitte, aga ma loen uudiseid, vaatan telekat või mõnda veebiasjandust. Ikka satud ju vaatama. Kommentaariumid ei ole see koht, kus ma tahaks aega veeta või üldse väga veedaks, aga ikka natuke, kasvõi selleks, et midagi teada saada viskad pilgu peale. Seal sa näedki seda kurjust. Kust kala mädanema hakkab? Ikka peast, aga nüüd on see jõudnud juba sabaotsani välja. Kogu rahvas lihtsalt sõimab valimatult.

Kust see tuleb? Just enne rääkisime, et meil on enneolematult head ajad.

Tähendab, et ei ole.

Kust see king eesti rahvast pigistab?. Riie on seljas, tuba on soe, toit laual. Kui oled hädas, tullakse appi. Mis meid kurjaks ja vihaseks ajab?

Ei oska vastata. Ma peaksin ilmselt saama natuke rohkem mõtlemisaega. Ju ma selle põhjuseni jõuaks, aga praegu tuli küsimus liiga äkitselt. Kindlasti on siin mingid konkreetsed põhjused ja pead murdes nende põhjusteni oleks võimalik ka jõuda. Kui juba põhjuste juurde on võimalik jõuda, siis on võimalik neid ka muuta.

Kirume, et eestlane on ka hirmus kade.

Kadedad on kõik rahvused. Natukene sõbralikumad on võib-olla need rahvad, kes on aastatuhandeid päikese all elanud. Väidetavalt päike käivitab õnnegeeni.

Meiegi suved on olnud imelised. Tänagi paistab päike ja temperatuur küünib 22 soojakraadini. Käisin just ujumas. Talved on ka suht talutavad olnud. Ainult liiga pime on novembrist veebruarini.  

Jumal tänatud, et on kliima soojenemine! Pimedal ajal tuleks lihtsalt põlevkivi ahju edasi ajada ja sellest valgust kütta. Ma pole mingi roheline, mõtlen pragmaatiliselt.

Peale sind tulgu või veeuputus?

Mis mul selle maailmaga pärast surma pistmist on? Mitte midagi. Ei ole see asi nii hull. See maailm on nii tark küll, et kõik, mis loll siit kätte saab ja laiali lõhub, ära raiskab - küll see maakera kõik uuesti kokku paneb. Võib lägastada küll.

Sa ei kuulu praegu mitte ühessegi erakonda ega parteisse? Kui valima lähed, siis kelle poolt hääletad? Milline erakond on sulle südamelähedane?

Ei ole enam parteilane, ega kuulu ühtegi erakonda. Üsna keeruline on tänasel päeval mingisugust lemmikut valida. Kui ma veel poliitikaga peaksin tegelema, siis ma kohaliku valla tasemest kõrgemale ei tahakski. See, mis oma ukse all toimub, on kõige tähtsam. Mulle on praegu oluline see, et ühte teed minu kodu lähedal korda ei tehtaks.

Miks nii? Et sealt ei hakataks läbi sõitma?

Jah. See rikuks minu privaatsuse.

Sul on kindlasti ka eramaa sildid püsti?

Ei ole.

Sul naabreid ka kindlasti pole mitme kilomeetri raadiuses?

Ei ole. Aga aeda pole veel jõudnud ehitada, koerad valvavad.

Kas oled plaaninud kunagi ka elulooraamatu kirjutada?

Ei ole. Kirjastaja ütles, et teeme elulooraamatu, mina vastasin, et teeme, pakendame selle kilesse ja müüme hea raha eest. Aga kui inimene selle lahti teeb, siis ei ole seal muud, kui tühjad lehed ja esimesel lehel on kiri, et ma rääkida ei saa, valetada ei taha, seega mõelge ise midagi välja ja hakake kirjutama. Oleks müünud märkmiku koos pastakaga, igaüks oleks sinna kirjutanud, mida ise tahab.

Minust on tahetud tega dokfilmi, aga ma ei ole tahtnud. Saade on küll tehtud ühest päevast, aga see oli "Võsareporteri" ajal ja see oli osa müügitööst, et saade paremini rahvale peale läheks. Mis see mulle annab, kui ma kutsun võõrad inimesed oma magamistuppa, kempsu, oma aeda või kabinetti?

Kuidas on lood isiklikus elus, kas lapsed ja naine on?

Lapsed on, naist mitte.

Sa oled siis üksik poissmees?

Mis sa uurid elu nii palju?

See on põnev!

Pretendeerid?

Sinu naiseks ei pretendeeri.

Ma arvan, et see oleks väga karm lugu!

Kaks skandaalset ühte purki ei mahu.

Lapsed on juba pesast välja lennanud ja sa oled vanaisa.

Jah, lastel on täiesti oma elu ja nad on õnnelikud. 

Oled sa täna oma täiskasvanud lastelt küsinud, kuidas oli olla Võsa-Petsi laps?

Loomulikult oli see karm. Kuulsad vanemad on suisa häirivad lapse elus. Seal tekib palju asju, kurjus näiteks. Samas võib leida sõpru nende hulgast, kes on sõbrad ainult sellepärast, et sul on kuulus lapsevanem. Teine võimalus, et midagi ei meeldi sinu juures ja nii võib sattuda ka kiusu ohvriks. Paraku see on nii ja see ei ole nii ainult Eestis.

Võib-olla Eesti staaride häda ja õnnetus on see, et kui mujal maailmas mõtled kaks rumalat laulu ja kirjutad ühe lolli raamatu, siis oled püstirikas ja võid osta privaatsuse ja turvamehed. Eestis sa ei saa mitte midagi, jäädki ühiskonna kiskuda ja katkuda. Oma turvalisuse eest tuleb võidelda. Siin ongi see põhjus, miks ma nii väga avalikult oma elamistest ja asjadest rääkida ei taha.

Rääkisid kunagi, et sinu lapsed pidid kuulsa isa pärast isegi kooli vahetama?

Jah. Neile sattus päris nõme klassijuhataja. Ütleme nii, et pedagoog, kes oleks pidanud suutma probleemi lahendada, oli vastupidi just ise kiusaja.

Naine läks ka võib-olla sellepärast minema?

Miski pole siin elus igavaene. 

Seega lühidalt kokkuvõtteks - sul on kaks kurja koera, lapsed on kodunt läinud ja elukaaslase kohta jäi õhku rippuma küsimärk. Aga ise oled supervormis ja viinakuradiga enam sõprust ei pea. Tänan sind ka uue põneva raamatu eest! Tuleb küll nentida, et paned raamatus kohati päris karmi ja otsekohest teksti.

Keegi peab ka ju midagi ütlema, mis väärikatele tundub vääritu.

Kas sinu ausus ja otsekohesus on sulle kunagi kätte ka maksnud? 

Ütleme nii, et ega tõerääkijaid ei sallita.

Jään ootama ka elulooraamatut. Et inimesed sind ära ei unustaks.

Ma ei lase sel juhtuda. Pealkiri on mul küll valmis: „Peeter Võsa ja tema räpane elulugu“. Kui 93 tiksub ja insult ei ole veel ära tapnud, siis kirjutan ja raamatuesitlusel jooksen kolm korda palja tagumikuga ümber Raekoja platsi kuuse kah ära.