Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestis viimased perekonnanimed pandi (2)

Siseministeerium oli kogu esimese iseseisvuseaja olnud hädas inimestega, kellel polnud perekonnanime. Mõnele tuli need vägisi määrata. 1939. aastal arvati, et selle tööga on nüüd lõpule jõutud. Kuid ikka tuli veel välja 276 kodanikku, kellel polnud perekonnanime.

1940. aasta kevadel tõi nädalaleht Esmaspäev näitena, kuidas Ivan Petrov imestas, kui talle öeldi, et sul polegi perekonnanime. Petrov tarvitas vene kombe kohaselt isanime Petrovitš.

Perekonnanimeta inimesed elasidki peamiselt Petserimaal. Põhjus oli lihtne: Tsaari-Venemaa kehtestas küll 1769. aastal passisüsteemi, kuid talupoegade puhul ei peetud perekonnanime vajalikuks. Eesti vabariigis oli seda aga vaja ning valitsuse esindajad sõitsid piirimaadel ringi ja korraldasid „ristseid“. Vabatahtlikult nime võtjad said ise valida, mida tahavad – ainult Eesti poliitikute perekonnanimed olid keelatud. Nii tuli Petserimaale Suvoroveid, Lomonossoveid jms.

1. jaanuariks 1940 pidi perekonnanime panekuga ametlikult lõpule jõudma. Viimati avastatud nimeta kodanikud said selle siseministrilt, kes määras ainult eestipäraseid perekonnanimesid. Näitena toodud Ivan Petrov võis saada näiteks Ivan Paakspuuks. Esmaspäev lootis 1940. aastal, et kuigi üllatusi tuleb kindlasti veel, on aasta ettenähtust hiljem igal Eesti kodanikul lõpuks ka perekonnanimi.