Loodusesõber Ivo Linna: „Ega see väga mõnus tunne pole, kui näed meetri kaugusel suurt rästikut vingerdamas." (60)

Ivo, pikalt mõtlesid enne kui käpa kontserdi abistamiseks andsid?

Mis mul seal mõelda oli! Mati Kaal helistas mulle ja kuna olen suur loodusesõber olnud terve elu ja kui minu väikesest panusest on loomariigile kasu, siis loomulikult ma osalen. Seal ei olnud mingit küsimust. Ma tõstsin kohe kaks käppa püsti. Rock Hotel ju laulis ka kunagi, et ämblikud on väga head loomad.

Me näeme ju, kuidas üle terve ilma loodust kasutatakse kurjasti ära - loodusvarasid ja loomadki on hädas. Kui natukenegi saab seda liigirohkust säilitada, nagu loomaaiad seda teevad, siis see on absoluutselt loomalikult loomulik. Tuleb kaasa lüüa!

Kas oma „Julget laulu“ ka esitad?

Loomulikult laulan. See on üdini positiivne lugu. Tulebki elus igasuguseid asju teha ja minna asjadele kallale täie innuga. Kõik teavad seda lugu ja see läheb nii ilusti kokku selle kontserdiga, sest me ju tiigrikutsut aitamegi!

Kas sinu repertuaaris on veel loomadega seotud laule?

Ma olen mingites lastelavastustes ja laste kuuldemängudes, nii uduselt kui ma mäletan, laulnud koertest, aga ma ei mäleta seda laulu üldse, sellest on väga kaua aega möödas. Lugudes on võib-olla olnud ka mõni kassike sees, aga otseselt vist pole.

Kui suur loomasõber ise oled?

Igal elusolendil on minu meelest õigus elada, kuigi meisse on võib-olla geneetiliselt kodeeritud hirm mõne loomaliigi, näiteks ämblike ja usside ees. Ega see väga mõnus tunne pole, kui näed meetri kaugusel üht suurt rästikut vingerdamas, aga ma olen kaugel sellest mõttest, et peaks võtma mingisuguse malaka ja selle ussi kohe maha lööma.

Kurb on ka vaadata, kui loomad on jäänud auto alla. Olen proovinud alati vältida ükskõik kellele otsa sõitmist. Meil siin maal on noori lõokesi külavaheteedel. Ei tea, mida nad sealt tee pealt leiavad, aga alati ikka pidurdad, et neid mitte alla ajada, sest nad on ju lollikesed.

Kuna sa ise viimati loomaaias käisid ja kes on lemmikud?

Tänu sellele, et mul on nüüd mitu lapselast, oli viimane kord kevadel. Valimatult vaatasin seal ikkagi kõiki loomi, kes end vaadata lasevad. Mul ei ole ausalt öeldes seal sugugi igav.

Lemmikut pole?

Väga naljakas loom, keda ma nägin esimest korda väga palju aastaid tagasi, enne loomaaia Veskimetsa kolimist, oli Vietnami siga. Ma nägin seda looma esimest korda elus. Ma polnud teda kuskil telekas või isegi pildi peal näinud. Ta on tõesti naljakas ja tore loom. Sellised üllatused on pigem head, sest ega kõiki loomi alati loomaaias ju ei näe. Järgmine kord lähed, siis on jälle keegi uus puurist välja eputama toodud. Ma kordaksin siin Aleksei Turovski sõnu: „See loom, kellest ma parasjagu räägin, ongi minu lemmik.“

Seega oled suur loomasõber?

Loomad on kõik ilusad, toredad, erilised. Ma olen proovinud ka välismaal ikkagi leida see pool päeva, et mõne loomaaia asukaid uurima minna. See on tore tegevus.

Millisel kohal on sinu elus heategevus?

Minu jaoks on heategevus püha asi. Kui selgub, et raha korjatakse õigete asjade jaoks, siis vastavalt võimalusele annan alati käe. Oleme käinud hooldekodudes, psühhiaatriahaiglates, lastekodudes, igasugustel üritustel, mis korjavad raha hea asja nimel.

Tagasipõikena ja mälestusena tahaksin rõhutada, et ka nõukogude ajal tehti heategevuskontserte, aga ma ei teagi ausalt öeldes, kuhu see raha läks. Seal korraldati neid nii, et kuna Vietnami rahvas on hädas, siis tuleb kontserte teha Vietnami laste heaks või Hiina puudust kannatavate laste heaks. Nõukogudeaegsed pillimehed mäletavad siiani„hiinakat“, mis tähendas kontserti, mille eest raha ei makstud.

Mille järgi sa heategevusüritusi valid?

Ma olen nii pikaaegse praktikaga. Olen aru saanud, et hädasolijaid on palju ja kõiki paraku lõpuni aidata ei saa. Me saame mõnda nende eluhetke kaunimaks muuta, saame tuua oma kunsti ja natuke kergendust. Üks ilusamaid üritusi oli puuetega inimeste laulupidu. See toimus Viljandis, kus ka mina esinesin.

Nad elavad omas maailmas ja võib-olla on neil ümbritsevaga väga raske kontakti saada. Me ei pruugi alati mõista, mida nad püüavad meile öelda. Sa näed nende silmist, mis nende hinges toimub, kuigi nad istuvad terve esinemisaja, ega reageeri kuidagi. Eriti kui on vanemad inimesed, siis nad ei pruugi näidata rõkates oma poolehoidu, aga mul on hea tunne, et saan nende heaks midagi teha. Seega ma ei vali. Kui olen vaba sel ajal, kui kutsutakse, siis ma esinen.

Piletid heategevuslikule kontserdile „Tiigri tee“ on müügil Piletilevis!