Kui keeruline või lihtne on tantsitada eestlast ekstaasi alkoholivabal peol? (8)

„Loomulikult peab ka sellise peo jaoks lugusid valides mõtlema. Tuginema ürituse iseloomule. Tegema sisetunnet usaldades lugudevaliku ja andma endast parima, et luua sellest tervik,“ räägib Marko Kivirand. „Tuleb austada publikut ja samas enda vastu ausaks jääda. Mängin seda, mis minule korda läheb, ja siiralt loodan, et publik naudib seda samuti.“

Marko, oled ammu soovinud mängida peol, kuhu inimesed tulevad peamiselt eesmärgiga nautida muusikat ja tantsimist. Mis on suurim vahe antud üritusel ja ööklubides mängimisel?

Peamiselt vibe’i vahe. „Ekstaatilisel tantsul“ on fookus selgelt muusikal ja tantsimisel, tullakse, et minna „teekonnale”. Ei mingit alkoholi, ebaadekvaatsust, ülemõtlemist ega eputamist. Kolm tundi meeldivat ja vahetut ajaviidet. Mõnusalt lihtne formaat, mida paljud hindavad.

Ekstaatiline tants on kõigile neile, kellele meeldib suhteliselt varajasel õhtutunnil (kl 21-00) kainelt pidutseda-tantsida. Küllap tasub ära märkida ka see, et sellel peol ei kuule tuntud raadiohitte.

Kui muusika publikut kõnetab, siis nauditakse seda ka täiel rinnal. Teadlikult muusikat nautida ja tantsida on väga mõnus. See on lihtne. Ei tasu üle mõelda. Vabaks laskmise piir on individuaalne. Ei pea ennnast sundima tegema mingeid kindlaid tegevusi, samme ja käteringe. Mõni lugu puudutab rohkem, mõni vähem.

See, et alkoholivaba tants on Eestis muutunud üsna tavaliseks, tähendab Rain Tungeri sõnul teadlikkuse kasvu, vabameelsemat suhtumist tantsu üldisemalt ja et antud kontseptsioonis on väga palju kasutegureid.

Nooremana käis Rain peol põhiliselt hilisõhtul või öösel ja kuna ta polnud piisavalt julge, et end teistele avada, tarbis ennastunustavalt ka vägijooke. Ja isegi kui peomelus tundus kõik väga äge, nullisid järgmised päevad selle emotsiooni täielikult. Tal olid öö ja päev sassis, tervis pohmellist halb, nõrk ja räsitud.

„Nüüd aga „Ekstaatiline tants“, vau. Meeled on selged, kognitiivsed tajud puhtad ja teravad, olen oma kehaga heas kontaktis, saan liikuda täpselt nii, nagu soovin. Samal ajal ümbritsevad mind paarsada imekaunist inimest, kes kõik naeratavad, tunnevad tantsimisest ja elus olemisest siirast rõõmu. Põrand ei kleebi, WC-des pole ummistusi ega laga, keegi ei passi mind. Olen alati positiivselt laetud ja see kannab mind veel mitu päeva peale üritust,“ ütleb
Tunger.

Tema nägemuses on täiesti normaalne tunda sel peol algul hirmu, ebamugavust, kohmetust, teadmatust, hinnanguid enda ja teiste suunal. Ikkagi läheb ta tantsuplatsile, sest elab ennekõike enda pärast, mitte teistele.

„Eesmärk on jõuda tantsimisega ekstaasi, sinna, kus kõik sisemised piirangud on ületatud, kus saab kogeda suurt vabadusetunnet või elamustejada, mida on väga raske sõnadesse panna. Sinna jõudmiseks püüan luua muusikalise terviku, rõõmsa ja harmoonilise rännaku, mis algab aeglaselt nagu pungast avanev lill,“ lausub Tunger, kes viib kokku erinevaid stiile, teoseid
maailmamuusikast, Aafrikast, Brasiiliast, Hispaaniast ja Põhjamaadest, kombineerides seda tänapäeva elektroonilise tantsumuusikaga.

Deniss Vinogradov on selliste pidudel mänginud juba mitu aastat Eestis, Venemaal, Lätis ja igal talvel Indias.

„See ongi liikuv aktiivne meditatsioon. Siin on täiesti teine energeetika kui tavapärastel tantsupidudel. Inimesed tulevad muusika pärast, nautima koos mõnusat olemist, nad tulevad mediteerima,“ räägib Vinogradov. Tema mängitav muusika on nagu vool, nagu lõputu jõgi, mis kannab eesootava ookeani poole.

„Inimesed arenevad, kasvab teine põlvkond, millel on teised väärtused ja vajadused. Nad pööravad rohkem tähelepanu oma sisemaailmale, mediteerivad, kuulavad iseennast. Sellistele inimestele on klubiõhkkond juba kitsaks jäänud, ei täida enam,“ sõnab ta.