Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas eluvõõra professoriga alati midagi juhtus

Kord olnud ta kolleegil külas hilise õhtuni. Siis pääses paduvihm valla. Kolleeg ütles, et ööbi minu juures, sul on koju pikk maa minna. Anderson oli nõus, aga siis kadus äkki ära. Mõne aja pärast helises uksekell ja professor saabus läbimärjana – käis kodunt öösärki toomas. 

See on ehk naljalugu. Anderson käis muidu alati ringi, vihmavari käes.

Kord võtnud passija kätte ja koristanud professori korteri korralikult ära, pannud ka kõikjal vedelnud raamatud riiulisse tallele. Anderson tuli õhtul koju ja imestas: „Kes siis nüüd meie korterisse on kolinud?“ Ta elas koos oma astrofüüsikust venna Wilhelmiga. Ükskord kutsusid nad daami külla ja valmistasid sel puhul kolm päeva võileibu, kogu aeg aru pidades, kas neist ikka jätkub.

Nad armastasid koos Vanemuises käia. Eriti meeldisid neile operetid. Vaatasid iga etenduse mitu korda ära.