Liisa Pakosta: elumängu teine poolaeg tundub vägagi ootamisväärne!

„Ebamugavad riided ja mõttetu pinge“ – selline on Liisa-Ly Pakosta esimene mälestus enda sünnipäevast. Samal põhjusel ei pidanud ta sel nädalal väärikat viiekümnendatki suure mürtsu ja trilli-tralliga. „Lähedastega mõnus istumine, töökaaslastega tort ning trennikaaslastega mull. Ja sõbrad saadavad vanamoodsalt postkaarte, sest need mulle meeldivad,“ kirjeldab ta. 

Mis verstapost see 50 on? On see pigem tagasi- või edasivaatamise koht?

Öeldakse, et 50 on uus 30. Oli au esineda tänavu suvel naisvõimlemiskavadega tantsupeol – see oli nii äge võimalus tähistada, et pool elu on elatud ja teine pool veel ees! 

Teie sünnipäev 3. septembril langeb kuidagi väga ebamugavalt kokku laste kooliminekuajaga – kuidas need kaks päeva teie lapsepõlves kokku sobitatud said? 

Mu sünnipäeva ajal on alati kõigil kiire. Kunagi lasteaias käies otsustasid mu armsad vanemad sünnipäevapeo korraldada, kaeti laud ja ma ootasin, valged sukkpüksid jalas, aia peal külalisi. Aga mitte keegi ei jõudnud kohale! Telefone polnud ja kõik arvasid, et kui ainult tema laps puudub, siis see ei ole suur asi. Kokkuvõttes polnudki, mul oli ainult oma vanematest kahju, nad olid ikka väga kurvad. Ise vaatasin asja nii, et see pole järelikult väga mõistlik formaat – ebamugavad riided ning mõttetu pinge.

Asi sai särava kinnituse, kui kooli läksin. Nimelt pani ema mulle 3. septembril taas valge pluusi selga, mina sain klassijuhatajalt aga juba garderoobis riielda, et kas ma aru pole saanud, et koolis käiakse sinise koolivormipluusiga, mitte valgega, et aktusepäev on juba läbi. Ja tehti ka märkus, et valge pluus polnud koolivormi oma. Õnneks olid värsked klassikaaslased palju taiplikumad ning kokkuvõttes oli väga armas päev.

Ma polegi pärast kõike seda oma sünnipäeva tähistanud.