Teadlased kummutasid teooria ühestainsast geigeenist (62)

USAs asuva Broad Institute'i uurimuse autorid võrdlevad olukorda faktoritega, mis mõjutavad inimese pikkust – selle puhul on oma roll mitmetel geneetilistel ja keskkonnateguritel, vahendab The Guardian. „[See uurimus] tõstab esile nii geneetika tähtsust kui ka keerukust, kuid geneetika pole veel kõik,“ nentis ajakirjas Science ilmunud teadustöö kaasautor dr Benjamin Neale. 

Kuuldused üheainsa geigeeni olemasolust said ajakirja Time teatel alguse 1993. aastal, kui USA teadlased avastasid X-kromosoomist DNA-jupi, mida nad pidasid meeste homoseksuaalsusega seotuks. Sestsaadik on geigeeni olemasolu üle vaielnud nii teadusringkonnad kui ka üldsus. Nii sooviski Broad Institute asjasse selgust tuua.

The Guardiani teatel on tegu seni suurima uurimusega geneetika ja omasooiharuse seostest. Rahvusvaheline teadlaste tiim ammutas infot olemasolevatest geeniandmebaasidest. Uurimuse esimeses jaos võeti luubi alla ligi pool miljonit isikut, kelle andmeid oli kogutud Briti geenivaramusse UK Biobank. Umbes 4% mehi ja ligi 3% naisi ütles, et neil on olnud seksuaalkogemusi samast soost partneriga. Teadlaste tiim toonitab: nad ei keskendunud seksuaalsele identiteedile ega orientatsioonile. Transsoolisi isikuid uurimuses ei kasutatud.

Uurides inimeste seksuaalkäitumist ja üksikisikute sugulust, järeldasid teadlased, et homoseksuaalset käitumist saab umbes kolmandiku ulatuses seletada geenidega. See peegeldab ka kaht varasemat uurimust, mille andmeil jääb see osakaal 30 ja 50 protsendi vahele. 

Mõjutada võivad ka emaüsa hormoonid 

Uurimuse kaasautor dr Brendan Zietsch (Queenslandi ülikool, Austraalia) rõhutab, et ülejäänud kaks kolmandikku ei pruugi sõltuda kasvatusest ega kultuurikeskkonnast. Ta ütles The Guardiani intervjuus, et homoseksuaalsuse väljakujunemisel võivad rolli mängida näiteks sünnieelsed mittegeneetilised faktorid, näiteks emaüsa hormonaalne keskkond. 

Geneetilisi variante, mis võivad homoseksuaalsust mõjutada, otsisid teadlased kahest geenivaramust: UK Biobankist (enam kui 400 000 inimese andmed) ja firma 23andMe kogutud andmetest (ligi 70 000 inimest). 

Leiti lausa viis geneetilist varianti – tibatillukesi DNA erinevusi –, mis näitasid selget seost omasooiharusega. Kaks varianti esinesid nii meestel kui ka naistel, kaks avastati vaid meestel ja üks ainult naistel. See variant, mis leiti ainult meestel, võib teadlaste hinnangul olla seotud suguhormooni reguleerimisega. Üks põhjus on see, et seda seostatakse meestele tüüpilise juuste hõrenemisega. 

Kuid need viis geneetilist varianti põhjendavad ühtekokku vähem kui 1% homoseksuaalsusest. Teadlased järeldavad, et selle eripäraga on seotud veel palju teisigi geneetilisi variante, millest igaüks mängib tillukest rolli. Kuna aga seksuaalkäitumist mõjutavad mitmed mittegeneetilised faktorid, pole geneetilise info põhjal võimalik ennustada, kas inimesel tekib elu jooksul geisuhteid, toonitab dr Neale.  Teadlaste sõnul ei tasuks inimesi seksuaalseid eelistusi mõõta ühelainsal joonel heterost geini, vaid kahes mõõtmes – tõmme vastassoo ja tõmme oma soo poole. Samuti märgivad nad, et uurimuses vaadeldi ennekõike Euroopa päritolu inimesi. Lisaks ei pruugi valim esindada elanikkonna tegelikku läbilõiget.

Uurimusest selgus veel mitu huvitavat seika. Näiteks kattub geneetiline kalduvus samasoolisele seksuaalkäitumisele selliste joontega nagu avatus uutele kogemustele, kuid ka eelsoodumusega vaimse tervise probleemideks. „Üks võimalus on, et samasoolise seksuaalkäitumisega seostatud häbimärgistatus põhjustab või süvendab vaimse tervise probleeme,“ märgib dr Zeitsch.