Helen Kõpp „Rannamajast“: osalejad tundusid olevat üsnagi hästi kursis, millist näitemängu neilt oodatakse

Tundub, et ongi kätte jõudnud ajastu, kui Eesti telemaastikul on tõsielusarjad jälle moes. Miks ka mitte, kui nende vaadatavus on väga kõrge. Vaatajad tunnevad tõsielusaadete abil võimalust piiluda otse naabri aknasse ilma häbi tundmata. Ise ju läks esinema, kas pole?! Otsustasin vaadata uue uhke saate „Rannamaja“ ära vana kala pilguga, kuna lugejal võib olla huvitav kuulda, mida arvab asjast kolme Eesti tõsielusarja sattunu.

„Rannamaja“ on produtseerinud Filmimees OÜ ning esimest korda algustiitreid vaadates märkasin, et saade on üsna hästi valmistatud. Montaaž mulle meeldis, eriti saate avamise klipid, kus mängis äge muusika ning tegelased olid pandud avaklipi jaoks randa esinema, mis oli väga ilusti monteeritud. Klouni- ning tsirkusemuusika asemel mängis üsnagi sobiv teemaga kokku minev muusika.

Lavarežissööri asendas väga kavalalt mängu toodud tahvelarvuti. Kui osalejatele oli vaja käske jagada, kirjutas tähtis nina kaamera tagant käsud tahvelarvutisse ning filmimist alustati, kui mõni osaleja käske ette luges. See oli tõesti hea. Kuid samal ajal võiks öelda, et tahvelarvutit oleks võinud asendada empaatiline psühholoogiat valdav saatejuht, kes juhib mängu ning annab käske, samal ajal seletades, millest mõne osaleja käitumine tingitud on. Muidugi arusaadav, et osav saatejuht läheb lisaraha maksma ning madalama eelarve tõttu on lihtsam käsud tahvelarvutisse kirjutada ning lasta need osalejatel ette lugeda. Psühholoogiat valdav saatejuht oleks ehk mulle põnevam olnud, kuna ma ei ole eriline tõsielusaadete fänn, kuid huvipakkuvast teemast kuuldes oleksin saanud oma huvi saate vastu suurendada.