Inimesed

Täna oleks näitleja Jüri Krjukov saanud 65aastaseks

„Krjukov suutis oma rollides käia läbi vanuse, milleni ta ise reaalselt ei jõudnud.“ (14)

Katrin Helend-Aaviku, 5. september 2019, 00:01
LAVAROLLIDES ELAS VANAKS: Pille-Riin Purje ütleb, et Jüri Krjukov suutis oma rollides käia läbi vanuse, milleni ta ise reaalselt ei jõudnud. Pildil on Jüri Krjukov elu näinud Tevje osas Estonia teatri muusikalis „Viiuldaja katusel“, 1989.Foto: Rahvusooper Estonia
„Võib-olla suuresti tänu temale õppisin teatrisse süvenema. Mu teatrihuvi võis alguse saada noorusvaimustusest, aga see kasvas edasi tõsiseks pühendunud vaatluseks,“ räägib Jüri Krjukovist teatrikriitik Pille-Riin Purje, kes on näinud ja kuulnud tema osatäitmisi nii teatris, televisioonis, kinos kui ka raadios, on teinud legendaarse näitlejaga raadiointervjuu ja kirjutanud temast ka raamatu.

„Suvest arvan mina hästi. Suvel ja talvel saab Eestis elada, aga kevadel ja sügisel tuleb kuhugi ära sõita. See polegi mingi aeg. Siis on siin mingi arusaamatu kliima,“ ütles Jüri Krjukov 24 aastat tagasi Gerda Kordemetsale telesaates „Näitleja: üks päev ja kogu elu. Jüri Krjukov“.

Tänasel viiendal septembrikuu päeval, mil legendaarne näitleja oleks saanud 65aastaseks, on algavas sügises veel ääripidi tunda suvelõhna ja -soojust.

„Kas on nii, et iga päev on eriline?“ küsis veerand sajandit tagasi Kordemets.

„Ma ei oska nii ilusasti öelda oma päevade kohta,“ vastas Krjukov kohmetult naeratades. See-eest on teised temast palju ilusat rääkinud. Ja teda mäletatakse.

Noorena mängis suureks ka eluküpsed tegelased

Samal teemal

Kui Krjukov juhtuks teispoolsusest praegust teatrite mängukava piiluma, tuleks nii mõnegi lavastuse nimi talle väga tuttav ette. Draamateatris on mängukavas „Ivanov“, Estonias „Savoy ball“ ja „Viiuldaja katusel“. Neid, praeguste lavastajate käe all valminud tükke vaataks ta ilmselt huviga, sest kõigis neis on ka tema omal ajal kaasa löönud.

Piimamees Tevje muusikalist „Viiuldaja katusel“ on üks tema osatäitmistest, mis teatrisõpradele tookord sügava elamuse jättis. See oli osa tema fenomenist, sest vanuse poolest oleks ta alles praegu sellesse rolli sobinud.

„Ta mängis ka küllalt noorena Draamateatris vana Oru-Pearut Raivo Trassi lavastuses „Tõde ja õigus“. Paljud ei mäletagi sealt ühtegi teist tegelast peale tema Pearu. Ta suutis oma rollides, eelkõige ilmselt neid sisemiselt läbi mängides käia läbi vanuse, milleni ta ise reaalselt ei jõudnud,“ ütleb näitlejat meenutades Pille-Riin Purje.

„Tema lavatee oli ajaliselt lühike – paarkümmend aastat. Aga ta jõudis hämmastavalt palju. Tal oli ka rollide ja lavastajatega õnne. Temas oli see valmisolek, mis pani ka lavastajad teda kasutama,“ räägib Purje, et Krjukov tuli teatriellu väga säravana.

„Mõni jääbki selle sära peale sõitma, aga tema tegi läbi ka tohutu arengu selle lühikese ajaga. Teisalt, eks see oli talle sisse programmeeritud. Ta mängis ju täiesti ampluaatult! See võis alguses olla eelkõige samal kursusel lavastajaks õppinud Ago-Endrik Kerge suunatud, kes teda koos Urmas Kibuspuuga väga erinevalt mängima pani ja viis teda ka operetti „Savoy ball“.

Kuigi ema pani Krjukovi juba kuueaastaselt Tombi poistekoori laulma ning tema muusikalised etteasted näitlejana tegid teatrisõprade südame soojaks ja kolleegid imetlesid tema suurepärast musikaalsust, ei arvanud ta ise oma lauluhäälest kuigi palju.

„Laulda ma päris kindlasti ei oska. Ma ei tea, kas ma näitlemistki päris hästi oskan,“ ütles näitleja tagasihoidlikult ja talle omase huumoriga veerand sajandit tagasi raadiosaates „Persona“.

Krjukovi hääle, isegi kui see on maskeeritud kassi või roti osatäitmise taha, tunneb ära vast igaüks, kes on tema rollidega üles kasvanud.

Krjukov ise on meenutanud, kuidas talle läksid südamesse head sõnad Prostokvašino multifilmikassi eest, kellele ta on eestikeelse hääle andnud: „Saaremaal turul tuli vanaproua minu juurde ja küsis: „Kas teie olete see kass?“ Jah, mina olen see kass. Ta tänas mind selle rolli eest. Oleks ta siis tänanud mind ükskõik millise minu rolli eest, aga ta tänas ainult selle kassi eest. Ma olin nii tänulik.“

Purje märgib: „Ta on väga võluva ja varjundirikka häälega. Ja raadios oli ta üks hinnatumaid lugejaid. Ta oli hästi värvikas ja professionaalne. Kohe algusest peale! Seda asja ta oskas.“

Samuti lugematute komöödiarollidega inimeste mällu jäänud näitleja rääkis 27 aastat tagasi talle raadiosaates „Näitlejatund“, ikka sellesama krjukovliku tõsinaljaka tooniga: „Nii nukraks võttis see komöödia mängimine, et kohe hirmus. Mul oli vahepeal teatris selline kurb periood. Kriitikud kurtsid, et teen ainult kergeid rolle, aga kust sa võtad tõsiseid rolle, kui keegi ei anna.“

Kui Purje Krjukovilt küsis, kas talle endale on sarnaselt tema kehastatud Saalomon Vesipruuliga lavastuses „Kuulsuse narrid“ ka kunagi kuulsus pähe löönud, vastas näitleja naerdes: „Ei, ma seda küll ei ütleks. Mulle on igasugu muud asjad pähe löönud, aga see vist ei ole.“

„Teater on minu teine kodu.“

Purje mäletab, et Krjukov ei olnud väga aldis ega innukas intervjuusid andma.

„Ta ei olnud kohe nõus, ikka oli pealekäimist. Ja pigem oli ta intervjuud andes ikkagi napisõnaline. Kindlasti oli ta privaatne inimene, kes ei lasknud endale naha vahele pugeda. Aga võib-olla seda enam on mul kohtumised temaga väga eredalt meeles.“

Näitleja ise on põhjendanud oma intervjuudest eemale hoidmist nii: „Võib-olla sellepärast, et ma ei arva, et ma oleksin nii huvitav inimene, et mul midagi öelda oleks väga tarka, et teised seda kuulama peaks.“

„Võib-olla suuresti tänu temale ma õppisin teatrisse süvenema. Mu teatrihuvi võis alguse saada noorusvaimustusest, aga see kasvas edasi tõsiseks pühendunud vaatluseks,“ avaldab Purje. „Me ei kohtunud küll tihti, aga võib-olla seepärast, et ma intensiivselt tema rolle vaatasin, on mulle jäänud mulje, et tunnen teda kaua. Tundub, nagu oleks kogu aeg teda näinud. See on praegu mõtlema hakates väga huvitav. Selles on mingi paradoks. Ju see sobib natuke kokku sellega, et näitleja päris elu ja olemus võib-olla ongi laval. Minu kui vaataja jaoks veel eriti.“

Krjukov on ise öelnud: „Minu jaoks on küll nii, et ma ei saa aru tihtipeale, kumb on minu jaoks reaalsem, kas see, mis ma olen laval, või see, mis ma olen elus. Mitte et ma oleks hulluks läinud! Ma mõtlen sellega neid mõtteid, emotsioone, mis ma lava peal tunnetan – see tihtipeale ei ole ainult mäng.“

Krjukovi kohta on öeldud, et ta veetis suurema osa oma elust teatris.

„Teater on minu teine kodu – ma isegi mäletan seda intonatsiooni, kui ta Draamateatri valvelauas seda ütles. Ta ütles seda sellise temale omase tooniga, mis on tabamatu – kui palju seal on irooniat ja kui palju tõde,“ meenutab Purje.

Kas teatris on praegu puudu sellistest näitlejatest nagu Krjukov?

„Iga hea näitleja on ikka isesugune. Andekast, säravast, heast näitlejast on alati puudus,“ vastab Purje. „Aga ma arvan, et tema eetika ja töösse suhtumine just hilisemal perioodil – sellest võib küll mõnikord puudu olla. Seda ütlesid raamatus ka tema kolleegid, et tema vähesest, aga kindlast sõnast on võib-olla teatris puudu.“

 Purje sõnab, et Krjukov oleks praegu selles eas, kus mehed on teatris hinnas.

„Ta oleks kindlasti olnud ka praegu paindlik näitleja igas žanris. Aga ma arvan, et klassikalistesse ja psühholoogilise teatri lavastustesse oleks ta eriti hästi sobinud. Ikka tunnen temast puudust ja mõtlen vahel, et kui ta veel oleks selles näitlejateansamblis.“

Purje märgib, et kokku panna neid komponente, miks inimesed Krjukovit nii väga armastasid, on raske.

„Sellele ei ole ühest vastust – see on defineerimatu. Kindlasti on seal õppimatu sarm, mis on kaasa antud. Aga sellest särast, sarmist ja andest üksi ei aita, kui selle taga ei ole palju tööd, õiget suhtumist ja eetikat. Ja siis see armastus ilmselt ei püsiks ka. Ilmselt ongi koos inimese isikuomadused ja inimlik sügavus, mis on hinges. Mida kauem ma teatrit vaatan, seda rohkem ma aru saan, et see paistab alati laval ära.“

Kui Purje küsis intervjuus Krjukovilt, millisena too end kümne aasta pärast ette kujutab, vastas näitleja, ikka selle krjukovliku tabamatu sarmiga: „Paar kortsu on juures ja juukseid veel vähem. Mis seal ikka teistmoodi on!“

Jah, mis seal praegugi teistmoodi on – teda armastatakse ikka samamoodi.

„Mulle meeldib südamlik inimlik huumor.“

Noppeid intervjuudest Jüri Krjukoviga:

  • „Teatris tapetakse, surrakse, armastatakse, vihatakse. Närv puhkab kohe, eks ole ju? Kui võrrelda selle hullumajaga, mis on väljaspool teatrit.“
  • „Mulle ei meeldi labane nali. Mulle meeldib südamlik inimlik huumor.“
  • „Õnn on see, kui tahad hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla.“
  • „Läksin lavakunstikateedrisse ja üllatusega avastasin, kui loll ma olen. No seda avastavad kõik.“
  • „Mulle meeldib vaadata inimesi puhveti järjekorras. Kuidas keegi läheneb sellele pirukale. Igaühel on vastavad rituaalid. Tüüplähenemine on: no jumal, mida ma siit valin, mitte midagi ei oska valida! Või siis teine tuleb:  jälle mitte midagi ei ole! Või: ma ei tea kohe, mis ma tahan!“
  • Kuidas sa puhkad? „Mulle meeldib kohvikus käia ja lorajuttu ajada ja lorajuttu kuulata. Harrastusi mul ei ole.“
  • „Mulle nii meeldis, kuidas üks mees ütles ilusasti: „Kes 20aastaselt ei ole olnud mässaja, sel pole südant sees. Kes 50aastaselt pole konservatiiv, sel pole mõistust peas.“
  • „Oluliste rollidega on nii, et aeg muudab oluliste rollide tähendust. Ja tihtipeale pärast hiljem taipad, miks mingi roll oli sinu jaoks tähenduslik või ei olnud seda.“
  • „20aastaselt olin kärsitu – kui ma nüüd kõike ära ei tee, siis jääb mängimata! Aga ei ole ju kiiret kuskile. Kõik tuleb omal ajal. Aga kui ei tule omal ajal, vat siis võib küsida, miks ei tulnud.“
  • „Mulle küll meeldib kummardada. Kõik hakkavad mängima tagasihoidlikku mängu, et mis nüüd mina! Aga see on etenduse osa, näitleja tänu publikule, seda tuleb tõsiselt võtta, see pole kuidagi seotud häbelikkusega.“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee