Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas „vilunud salakuulaja“ alati vahele jäi 

Tõnis Erilaid, 5. september 2019, 00:13
Foto: PantherMedia/Scanpix
Päevaleht liialdas pisut, kui teatas 30. augustil 1925 Jaan Akerbergi vahistamisest: arreteeriti vilunud salakuulaja.

Tõsi, Akerberg oli pundis, kui 1921. aastal arutas sõjaringkonnakohus riigikogu liikme Martin Bleimanni juhitud salakuulajate süüasja. „Suvel märgati, et sõjaväe staabist järjekindlalt sõjalise tähtsusega teateid nõukogude Venemaa agentidele välja antakse,“ kirjutas Päevaleht. Teadete väljaandjaks olid kaks staabikirjutajat. Bleimanni abi jõugu tegevuse juhtimisel olnud seminariõpilane, kellega toona 23aastane Akerberg korterit jagas. Akerberg tunnistas, et on kevadest saati Nõukogude saatkonnas tööl, refereerib Eestis ilmuvates ajalehtedes avaldatud poliitika- ja majandusteemalisi kirjutisi, kuid Venemaale põgenenud korterikaaslase luuretegevusest ei tea midagi. Prokurör seda ei uskunud. Kohus lasi Akerbergi siiski vabaks, põhjendades, et korterist leitud staabidokumendid ei olnud tähtsad.

1926. aasta märtsis tal kohtus enam ei vedanud. Akerbergi süüdistati, et ta otsinud venelaste luurele värbamiseks sobivaid inimesi ja suutis ka ise värvata siseministeeriumi ametniku ja piirivalvestaabi kirjutaja. Akerberg andis nad esimesel ülekuulamisel üles. Tema käealused saadeti eluks ajaks vangi (hiljem said armu), Akerberg ise pääses kuue sunnitööaastaga ja vabanes trellide tagant aasta enne tähtaega.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee