Müstika

Hundid ei olegi nii julged, kui arvatakse. Samuti ei ole nad sõgedad kiskjad. Küll aga on nad hoolitsevad, vaprad ja visad

KAS HUNDI RIND ON RASVANE? Hundiuurija Laura Kiiroja lükkab ümber meie rahvusloomaga seotud müüte 

Sirje Presnal; Anu Saagim, 4. september 2019, 00:01
Hunditüdruk ja zoosemiootik Laura Kiiroja Õhtulehe veebisaates „Puuduta mind“ koos saatejuhtide Sirje Presnali ja Anu Saagimiga.
Zoosemiootik Laura Kiiroja on suure osa oma ülikooliõpingutest pühendanud huntide hingeelu uurimisele. „Siiani on mu vaimustus iga aastaga kasvanud – hunt on tõesti äärmiselt põnev ja paljude väärikate omadustega liik,“ leiab hundiuurija. Eestlastel on, mida oma rahvusloomalt õppida.

„Hundid on tõelised ellujääjad. Ükskõik, mis juhtub, ükskõik, mis kaikaid elu kodarate vahele viskab – hundid kasutavad ära kõik ressursid, mis neil on ja pressivad edasi,“ räägib Laura. „Kui neil partner sureb või kari laguneb ja nad peavad leidma uue partneri, uue territooriumi, alustama kõike otsast peale, siis sellist suhtumist, et annan alla või ma ei taha enam elada, hundid ei tunne.“

Samal teemal

Eesti rahvusloom on truu ja hooliv ning väljend „hundiseadus“, millega osutatakse sellele, et nõrgemad jäetakse saatuse hooleks, huntide kogukonnas päriselt ei kehti. „Nad üldiselt ei hävita nõrgemaid. Kui oma pere huntidest saab keegi viga, siis teised karjaliikmed toovad talle süüa, aitavad,“ sõnab Laura.

„Vastupidavus ja visadus on omadused, mida huntide puhul väga hindan ja mille järgi püüan joonduda, kui mu enda elus on raske periood. Nad oskavad igast olukorrast võtta seda, mis võtta annab, ning anda endast parima. Minu jaoks on see hästi inspireeriv.“

Laura teab Yellowstone’i rahvuspargi huntidest ridamisi hämmastavaid ja inspireerivaid lugusid. „Näiteks oli vaja panna ühele karjale GPS-kaelus. Piisab ühe hundi kaelustamisest, sest kari püsib enam-vähem koos ja ühe liikme järgi on teada, kus see kari parasjagu liigub. Oli talv, hundid kõndisid lumes üksteise järel reas. Otsustati, et kõige vähem segadust tekitab, kui lasta uinutipüssiga kõige viimast hunti ja temale see GPS-kaelus panna. Helikopterilt lastigi kõige viimasele uinutisüst ja maandudes nähti, et sellel hundil oli vaid kolm jalga. Ülevalt helikopteri pealt ei olnud keegi aru saanud, et loomal oleks midagi viga olnud.

On ka juhtumeid, kus juba kaelustatud hundil on vaja kaelus välja vahetada ja siis avastatakse, et hunt on vahepeal käpaluu murdnud, aga GPSi andmete järgi ei ole seda liikumisest üldse võimalik tuvastada.“

Hunt on kõige inimkartlikum loom metsas

Hundiuuringud on Laurat viinud erinevatesse maailma loomaaedadesse, kus ta on tegelnud nende uhkete kiskjate sotsialiseerimisega – see tähendab igapäevasuhtlust huntidega, eesmärgiks nende inimhirmu vähendamine ja seeläbi heaolu suurendamine. Selgub nimelt, et vapra võsavillemi rind ei olegi nii rasvane – tegelikult on ta äärmiselt inimpelglik.

„Inimesehirm on huntidel sügavalt geneetiline. Isegi kui hundi esivanemad on mitu põlve loomaaias elanud, kardab ta inimesi,“ selgitab Laura. „Loomaaialoomadele ei ole inimhirm hea, sest nad on ju pidevalt inimeste – külastajate, talitajate, teiste loomaaiatöötajatega – ümbritsetud. Sotsialiseerimata hundid on loomaaias väga stressis ja võivad käituda üpris destruktiivsel viisil. Nad kas üritavad pidevalt põgeneda, sealjuures sageli ennasthävitaval moel, või on väga passiivsed ja varjavad ennast. Väga stressis hundiema on ära söönud ka terve pesakonna kutsikaid. Sellepärast on oluline loomaaiahundi inimhirmu ja stressitaset maandada. Ehkki täiesti nulli ei ole võimalik hundi inimhirmu kunagi saada.“ Sellesama inimpelgliku loomuse tõttu on hunt inimese jaoks väiksem oht kui metssiga, põder, karu või kas või koer.

„Terve hunt ei ründa kunagi heast peast inimest,“ on Laura kindel. Tõsi küll – suvel levis kulutulena uudis, et Hiiumaal läks susi naisele koduõuel kallale, kuid juba järgmisel päeval selgus, et ilmselt oli tegu siiski koeraga.

Aga hunt sõi ju ära Punamütsikese ja vanaema! Laura naerab. „Ajalooliselt on tõesti olnud juhtumeid, kus hundid on murdnud lapse,“ möönab ta. „Aga olukorrad olid toona hoopis teised. Sel ajal saadetigi väikseid lapsi omapäi metsa marju korjama või puid tooma. Sellal, kui need asjad võisid juhtuda – kuigi mingit ekspertiisi tollal ju ei olnud, need on kirikuraamatutest võetud andmed –, oli ka saakloomi metsas vähe. Praegu on saakloomi nii palju, et uputab. Ka hoburakendeid võisid hundid jälitada, sest seal oli ju hobune – vahva saakloom. Samuti võis inimest rünnata marutõves hunt, aga marutõbe meil enam pole. Kõiki neid tingimusi arvestades ei ole hundid üheski nüüdisaegses arenenud riigis inimestele ohuks.“

Ent inimeste kodude juures kriimsilmad ometigi liiguvad. Murravad lambaid, vahel ka koeri. Inimene – oma kultuurilise hundihirmuga – leiab, et see on peaaegu sama, kui rünnataks teda. Siis on paanika lahti: nüüd ei julge enam seenemetsa minnagi. „Ma arvan, et täiskasvanud inimestele metsa seenele või marjule minnes on hunt kõige viimane oht,“ naerab Laura. „Oht on hoopis see, et sa eksid ära, telefoniaku saab tühjaks ja tuleb öökülm.“

Hundid satuvad inimeste territooriumile Laura sõnul seepärast, et meie elupaigad huntidega mingil määral paratamatult kattuvad. „Hundi territooriumi keskmine suurus Eestis on 800–1000 ruutkilomeetrit. Sellist hunditerritooriumi, kus ei oleks ühtki küla või asulat, ei leidugi,“ selgitab ta. „Nii et kui hunt satub mingil põhjusel kellegi tagaaeda, ei ole ainuüksi selles midagi imelikku. See on kirjas ka hiljuti eesti keelde tõlgitud Euroopa suurte kiskjate algatuse ametlikus julgete huntidega tegelemise dokumendis. Huntide jooksuajal – jaanuaris-veebruaris-märtsis – võivad ka koerad hunte ligi meelitada. Siis on ka jahihooaeg ning karjad on tihti laiali läinud. Kui üksik hunt otsib partnerit, siis võib ta koera poole vaadata: ohhoo, see näib vahva partner olevat. Mõnikord läheb õnneks ja mõnikord kakluseks.“ Laura lisab, et mitte alati pole süüdi hunt, kes on koera õuele tulnud, vaid üsna suur osa konfliktidest toimub huntide ja jahikoerte vahel metsas ehk hundi õuel. Üldiselt ei vaata hunt koera mitte kui kõhutäit, vaid kui konkurenti. „Enamjaolt on hundi ja koera vaheline konflikt territoriaalne,“ märgib ta. „Päris kindlasti ei ole koer hundi tüüpiline saakloom.“

Kes maitseb kõige paremini?

Ka jänes ei ole hundi tüüpiline saakloom.

„Jänes on hea snäkk,“ naerab Laura. „Aga jänes ei ole see kõhutäis, mille peal hundid pikalt vastu peavad, nemad eelistavad suuremaid saakloomi.“ Veel mõned aastad tagasi olnud metssiga Eestis huntide põhiroog, kuid seakatk on notsusid rappinud ning nüüd limpsavad kriimsilmad keelt peamiselt metskitsede peale. Suvel maitsevad ka koprad hästi. Ning muidugi on huntide menüüs ka põdrad. Metskitse murrab üksik hunt maha nagu naksti. Aga põdra?

„Mõned väga vägevad taktikud on olnud suutelised näiteks vapiti üksi maha murdma küll,“ sõnab Laura. „Aga põdra murdmine nõuab karja koostööd, kui just pole tegu väga noore või juba niigi surmasuus oleva põdraga. Nii et kui karjad on terved, on huntidel palju lihtsam metsas hakkama saada. Siis nad ei kipu ka nii palju lammaste kallale.“

Üks maailma toredamaid loomalugusid on Rudyard Kiplingi „Mowgli“, mis jutustab sellest, kuidas hundid metsa alt leitud beebi „lapsendavad“ ning üles kasvatavad. Laura nõustub, et lugu on tore, kuid lisab, et siiski muinasjutt. „See ei ole kindlasti tõsielusündmustel põhinev,“ sõnab ta. „Inimlaps teeb liiga palju saaklooma häält, et hundid teda kasvatada võiks.“ Aga oma lastele, hundikutsikatele, olevat hundid ülimalt head vanemad. „On üks iseloomulik joon, mis teeb hundid minu jaoks nii eriliseks – huntidel on väga head isad,“ ütleb Laura. „Emad on muidugi ka head. Aga emad on väga paljudel liikidel head. Nii nagu inimestel, aga erinevalt teistest loomaliikidest hundiisad nii kaitsevad kui ka toidavad oma poegi aasta ringi kuni kutsikate täisealiseks saamiseni. Enamasti läheb selleks üle aasta.

Laura lisab, et hundiisad erinevad märkimisväärselt sellest, keda inimesed enamasti vaimusilmas alfaisaseks peavad. „Meie ettekujutuses on alfaisane agressiivne ja näitab igal võimalusel, et tal on teiste üle kontroll ja võim. Tegelikult on huntide juhtisased hoopis teistsugused,“ sõnab ta. „Edukate karjajuhtide parim omadus on vaikne enesekindlus. Nad ei kelgi oma musklitega. Kutsikatega mängides võivad nad täiesti vabalt teeselda, et kaotavad. Ja see sisendab kutsikatele enesekindlust, mida on väga vaja, sest tulevikus peavad nad hakkama endast kuni kümme korda suuremat saaklooma jahtima. Hundi põhiomadused on minu arvates igati väärikad ja neid tasub eeskujuks võtta.“

Vaata videot!

Kooli ajal ei osanud Laura ette näha, et hakkab kunagi hunte uurima, sügavam huvi tuli ülikoolis. „Ehkki hundid on mulle alati meeldinud,“ sõnab ta. „Vanaisa luges mulle ette neid Jack Londoni raamatuid – „Valgekihva“ ja „Ürgset kutset“, eks sealt vist midagi alateadvusesse jäi.“Foto: Tiit Tamme

***

Õpetab koertele ninatööd

Praegu õpib Laura haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Archimedes Kristjan Jaagu stipendiumi toel Kanadas Dalhousie ülikoolis interdistsiplinaarses doktoriõppes, kus ta uurib huntide kodustatud sugulasi koeri. Laura doktoritöö teema on abikoerte võimed ärevushäiretega patsientide abistamisel.

„Samamoodi nagu treenitakse abikoeri suhkruhaigete või epilepsiahaigete inimeste abistamiseks, on võimalik treenida koeri näiteks posttraumaatilise stressihäirega inimeste abistamiseks,“ selgitab ta. „Nende patsientide seas, kelle proove mina kasutan, on palju sõjaveterane, aga ka tsiviilinimesi, kellel on elus juhtunud mõni traumaatiline sündmus. Mina uuringi, kas loomad tunnevad hingeõhu ja higi lõhna järgi ära, et inimesel hakkab tekkima paanikahoog. Kui nad tunnevad selle ära enne kui inimene ise, saab neid treenida näiteks õigel hetkel inimese tähelepanu kõrvale juhtima. Samuti võivad koerad tuletada meelde, et on vaja ravimit võtta. Ning kui inimesed näevad õudusunenägusid või häirivaid mälupilte ehk flashback’e, siis koolitatud koerad oskavad inimese neistki üles äratada.

Tihti on ärevushäirega inimestel ka rahvarohketes kohtades raske, siis saab koeri treenida olema patsiendi ja teiste inimeste vahel füüsiliseks barjääriks, et patsiendil ei tekiks ahistustunnet.“ Enamik koeri, kellega Laura ülikoolilaboris töötab, on borderkollid, kes armastavad hirmsasti tööd teha. Tema meeskonnas on ka puudel ja itaalia mastif. Kuid Laura kõige tublim koer on tööliini kuldne retriiver, keda motiveerib lisaks töökusele ka suur soov heakskiidu järele.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee