LUULETUSED POLE PEAS: „Kui ma veel noor ja loll olin ega osanud korralikult kirjutada, tulin jalgsi linnast Lasnamäele koju. Kui luuletuse mõte pähe tuli, siis see kaks ja pool kilomeetrit, mis ma koju kõndisin, õppisin oma luuletust pähe. Ainult et siis, kui koju jõudsin ja ema tahtis minuga rääkima hakata, ütlesin: ole nüüd vait! Sest ma pidin selle, mis mul juba peas valmis oli, kohe üles kirjutama,“ meenutab luuletaja ja tõlkija Valeeria Villandi naerdes.Foto: Martin Ahven
3. jaanuar 2022, 19:57
Tõlkija ja luuletaja Valeeria Villandi suri 31. detsembril 2021. aastal. Avaldame tema mälestuseks intervjuu, mis ilmus Õhtulehes 31. augustil 2019.
ÕL ARHIIV | Valeeria Villandi: „Mul pole kunagi ükski oma luuletus peas olnud.“
„Elus on kõike olnud. Enda meelest pole ma ei suure õnnega taevasse hüpanud ega tahtnud masendusest maa alla vajuda. Ma olen siiski kaine mõistusega inimene ja alati mõtlen, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,“ heidab oma elule pilgu 27. augustil 95. sünnipäeva tähistanud tõlkija, luuletaja ja toimetaja Valeeria Villandi.
„Tõlkija Valeeria Villandi, helioperaatorid Herman Vahtel, Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok“ – see lause on omamoodi luuletus või mantra, mida teadsid peast kõik, kes Vene multifilmidega üles kasvasid. Ilmselt teavad praegugi. Selle „luuletuse“ nimedest on praeguseks elavate kirjas vaid kaks – Valeeria Villandi ja Luule Žavoronok, praeguse perekonnanimega Pavelson.
Edasi lugemiseks:
Tellimus olemas? Logi sisse
Kommentaarid (0)