Elu

Jaburad kosmoseäpardused: üks trükiviga – ja 80 miljonit dollarit vastu taevast! (5)

Piret Pappel, 31. august 2019, 00:01
VALESTART: Vigase arvutitarkvaraga Mariner 1 startimas 22. juulil 1962 Veenuse suunas. Kursist kõrvale kaldunud kosmoselaev lasti ohutuse huvides õhku.Foto: NASA
Kosmoseuurimise ajaloos on kirja pandud arvukalt suuremaid õnnetusi ja väiksemaid viperusi. Enim meenutatakse juhtumeid, mis on nõudnud inimelu, kuid tihti on kannatajaks ülikallid masinad ja rahaline kahju kosmiliselt suur. Seetõttu uuritakse kõiki juhtumeid põhjalikult. Ootamatult sageli selgub, et õnnetuste põhjused on vägagi inimlikud: hajameelsus, lohakus ja kokkulepitud reeglite eiramine.

Üks kuulsamaid lohakuse tõttu juhtunud äpardusi on NASA kosmosejaama Mariner 1 lugu. Kosmoselaev oli plaanis saata uurima Veenust. 1962. aasta 22. juulil Floridast Canaverali neemelt startides kaldus see oma kursist kõrvale ja ohutuse huvides lasi lennujuhtimismeeskond selle õhku. Hilisem uurimine selgitas välja, et ebaõnne põhjustas üks väike viga arvutitarkvaras. Väidetavalt oli tegu puuduva sidekriipsuga, mida on hiljem hakatud nimetama maailma kalleimaks trükiveaks. Mariner 1 läks maksma 80 miljonit USA dollarit. Praeguses vääringus oleks see üle 600 miljoni.

VALESTART: Vigase arvutitarkvaraga Mariner 1 startimas 22. juulil 1962 Veenuse suunas. Kursist kõrvale kaldunud kosmoselaev lasti ohutuse huvides õhku.Foto: NASA

Samal teemal

See polnud viimane kord, kui NASA on totra vea pärast kosmoselaevast ilma jäänud. Kosmoseagentuuri uurimisjaam Mars Climate Orbiter lennutati kosmosesse 1998. aasta detsembris. Järgmise aasta sügisel pidi see jõudma Marsi orbiidile ning hakkama jälgima punase planeedi ilma ja uurima atmosfääri. Paraku katkes 23. septembril side uurimisjaamaga ja siiani pole päris täpselt teada, mis 125 miljonit dollarit maksma läinud sondist sai.

Tollid ja sentimeetrid

Uurimisel tuli välja, et NASA ja uurimisjaama ehitanud Lockheed Martin Astronautics elasid kui kahes eraldi maailmas. Nimelt kasutasid Lockheedi insenerid ja programmeerijad pikkusühikutena tolle ning jalgu, lendu juhtinud NASA aga pruukis kosmosejaamale käske andes meetermõõdustikus andmeid. Seetõttu ei jäänudki segaseid käske saanud uurimisjaam Marsi orbiidile, ta kas hävis planeedi atmosfääris või lendas sellest läbi ja tiirleb siiani kusagil Päikese ümber. NASA auks peab ütlema, et kosmoseagentuur ei süüdistanud Lockheedi, vaid raputas hoopis endale mehiselt tuhka pähe ja kahetses, et viga varem ei märgatud.

KADUNUD JAAM: Kunstniku nägemus NASA kosmosesondist Mars Climate Orbiter ümber punase planeedi tiirlemas.Foto: NASA

Oma vitsad on saanud ka Euroopa kosmoseagentuur ESA. Juunis 1996 juhtus tragöödia Prantsuse Guajaana kosmosekeskuses, kust pidi startima tuttuus kanderakett Ariane 5. Paraku muutus rakett juhitamatuks ja 37 sekundit pärast starti käivitus selle enesehävitussüsteem.

ESA raketiarendust kannustas tagant soov jõuda ette Jaapanist, Venemaast ja USAst ning olla ärieesmärgiga kosmoselendude vallas esirinnas. Eelmine kanderakett Ariane 4 oli olnud kasutusel juba aastaid ja ESAt laitmatult teeninud. Ariane 5 aga pidi suutma viia kosmosesse raskemat lasti. Ariane 4 töökindlus ja ESA eelarvekitsikus viisid selleni, et Ariane 5 juhtimissüsteem kasutas koodi, mis oli kirjutatud Ariane 4 jaoks. Uue raketi võimsamad mootorid tõid välja andmete tüübiteisendusvea 64bitisest süsteemist 16bitiseks ja see jooksutas juhtimissüsteemi arvutid kokku. Uue raketi arenduseks oli kulutatud miljardeid, lisaks hävisid ka neli Maa magnetvälja uurimiseks mõeldud tehiskaaslast, mille see pidi kosmosesse viima.

Tehiskaaslane kukkus maha

NOAA-19 ehk õnnetu ilmasatelliit, mis tehases ümber kukkus.Foto: NASA

Mõnikord on õnnetustel ka jaburad tagajärjed. Aprillis kukkus Kuule Iisraeli sond Beresheet, mis üritas sinna maanduda. Tilluke robotjaam lendas kosmosesse Iisraeli lipu, riigi iseseisvusdeklaratsiooni koopia ja tooraga, kuid selle pardal oli ka mitu tuhat tillukest elusolendit, loimurit. Osa eksperte peab tõenäoliseks, et need millimeetri suurused organismid võisid kokkupõrkel ellu jääda ja võivad püsida elus pikka aega.

Loimurid on erakordselt vintsked ja vastupidavad. Maal võib neid näiteks leida kõrgmäestikest ja polaaraladelt. ESA on oma katsetes näidanud, et loimurid taluvad kosmilist kiirgust. Karmides tingimustes tekib neil väikestel pisut karu meenutavatel loomakestel  seisund, mida bioloogid kutsuvad anabioosiks ehk nähtavate elu tunnuste puudumiseks. Ainevahetus muutub üliaeglaseks ja tekib eriline tugev kest, mis looma kaitseb. Kui nad satuvad jälle mõnusasse niiskesse keskkonda, ärkavad nad nii-öelda uuesti ellu.

Loimur.Foto: Sebastian Kaulitzki / Alamy

Kuna Kuul vett pole, ei saa loota, et loimurid Maa kaaslase üle võtaksid. Sellest hoolimata on paljud kosmoseteadlased loomakeste Kuule saatmise pärast mures, kuna tundub, et erafirmad võivad raha kokku panna ja saata teistele taevakehadele mida ja keda iganes ja pole võimalust neid takistada.

Kuul lebavad Apollo astronautide jäätmekotid, kus vähemalt aastakümneid tagasi oli kenake hulk maiseid baktereid. Kuna Kuul pole elu, tundub see väikese patuna. Mis juhtub, kui üks jõukas seltskond otsustab läkitada purgitäie loimureid Jupiteri jäisele kaaslasele Europale, mida Päikesesüsteemist elukõlbulikke taevakehi otsivad astronoomid peavad kõige lootustandvamaks kohaks?

Kosmoselendudel on hukkunud paarkümmend inimest

Osad allikad arvestab eraldi treeningutel ja katsetustel surnuid. Samuti tehakse vahet, kas surm saabus kosmoses või Maa atmosfääris.

27. jaanuaril 1967 puhkes NASA kosmoselaeva Apollo 1 juhtimismoodulis lennueelsel katsetusel tulekahju. Kõik kolm moodulis olnud meeskonnaliiget said surma.

23. aprillil 1967 Maa orbiidile saadetud NSV Liidu kosmoselaeval Sojuz 1 ei avanenud üks päikesepaneel, mis jättis osa laeva vooluta ja muutis side katkendlikuks. Järgmisel päeval otsustati lend lõpetada, kuid langevarjutrossid keerdusid ja maandumiskapsel põrkas vastu maad. Kosmonaut Vladimir Komarov hukkus.

30. juunil 1971 lämbus kolm nõukogude kosmonauti Sojuz 11 maandumiskapslis. Saatuslikuks sai rõhu reguleerimiseks avanenud õhuklapp, mis enam ei sulgunud.

1. veebruaril 2003 purunes Maa atmosfääri sisenemisel NASA kosmosesüstik Columbia, mille tiib oli stardi ajal isolatsioonimaterjali tükikestega pihta saanud. Hukkusid kõik seitse meeskonnaliiget.

28. jaanuaril 1986 plahvatas 73 sekundit pärast starti kosmosesüstik Challengeri välispaak tihendi purunemise tõttu. Seitsmeliikmelisest meeskonnast ei pääsenud keegi eluga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee