Muhu mees õpetab, kuidas haldjate poole pöörduda: „Neid on võimalik näha!“

Hiied ja pühapaigad on kohad, kus Martini sõnul saab visata peast kõik segavad argimõtted ning avada süda kõige olulisemale. Head muutused saavad tulla ellu vaid siis, kui me oleme neile avatud. „Kui jagame oma muret sõbra või sõbrannaga, siis midagi jääb rääkimata, midagi muutub – mõistmine jääb poolikuks. Aga haldjapaigas võime olla täiesti avatud ja siis on meil võimalik ka ennast mõista,“ selgitab haldjamees.

Muhumaal on üles kirjutatud 65 pühapaiga pärimus, 12 neist on muinsuskaitse all. Martini sõnul on positiivse väega kohti Muhus tegelikult mitu korda rohkem – kunagi oli peaaegu igal perel oma riitusepaik, kuid rahva mällu on jäänud need, mida sagedamini külastati.

Haigepesuvesi visati hiiekivi alla

Kui praegu 74aastane härra veel poisike oli, ravis vaarema ta oma pere pühapaigas raskest lööbest terveks.

„Minu vaarema oli külatark, võttis sünnitused vastu, andis lehmadele rohtu ja lõi ka meie kodus riituspaiga,“ jagab pärimusmees oma pere lugu. „Selles koduses riitusepaigas on minu vaarema oma ämma õpetuse järgi mind ükskord arstinud. Olin kolhoosipõllul kõplamas, oli väga palav juunikuu päev ja läksin end jõkke jahutama. Aga jõgi oli kuivanud lompideks ja kui ma seal seisvas vees olin supelnud, olin õhtul ergavpunases lööbes ja arvatavasti oli palavik ka. Selles koduses riitusepaigas puudutas vanaema mu ihu väga kergelt söe, soola ja hobuserauast väljatõmmatud naeltega – hobuselakk ja kabjad on väga tugeva bioenergeetilise väeväljaga ja neid naelu kasutatakse riitustes. Riitus oli pikk. Vaarema kordas mitu korda sõnu „Maa-alused peigmehed, võtke maapealsed neitsid (ehk nahalööve) vastu.“ Ja pärast seda pesi ta märgade sõrmedega mu ihu vihmaveega. Ma mäletan, et vaaremal endal ei olnud kodus sellist vihmavett ja pidi naabertalus laenamas käima. Haigepesuvee valas ta siis sinna kodusesse riitusepaika. Vaarema suutis selle riitusega mu alateadvust sel kombel mõjutada, et hommikuks olin ma täiesti terve.“

Kui perel endal kodus riitusepaika polnud, sai haigepesuvee viia spetsiaalse ravikivi, moaljakivi (ehk maahaldja kivi) juurde. Üks selline, kus inimesed käisid, ja käivad praegugi oma hädadele leevendust saamas, on Lehtmetsa moaljakivi Muhus Hellamaa külje all.

„See on traditsiooniline arstikivi,“ räägib Martin. „Riituslik pesemine viidi läbi kodus, aga pesuvesi toodi siia ja kallati kivi külje alla.“

Siin oli ka aga üks konks – pärimuse järgi ei tohtinud kõnealusest haldjapaigast midagi kaasa viia, ei lille, ei maasikat. Kaasa ei saanud viia ka anumat, millega haigusvesi kivile toodi, seepärast oli veel paarkümmend aastat tagasi hiiekoha servas puude all hunnikute kaupa topsikuid ja mannerguid. Kui aga kohta hakkas külastama aina rohkem mittemuhulasi, leiti, et nii ei sobi ja tehti puudealune puhtaks.

Martin selgitab, et inimesed tulid haldjakivi juurde enamasti muredega ning see energia säilib. „Kui me võtame siit midagi kaasa, siis võtame kaasa ka kõik need haigused, mis on siia toodud, võtame kaasa kõik selle, millest inimesed on otsustanud selle kivi juures loobuda,“ märgib ta.

Haldjatele tuleb andi viia

Martin ütleb, et hiiepaik on eestlase pühakoda, kuhu minnakse alandlikult ja lugupidamisega. „Me peame teadma haldjakultuuri,“ muheleb haldjamees. „Selliste paikade juurde kuuluvad ohvriannid, pöördumised ja tänusõnad.“

Kuid mitte ainult tervendust ei saa moaljakivi juures taotleda. Võib paluda ka lihtsalt ebameeldiva või ahistava olukorra lõppemist või muutumist. Ning teistpidi, kivi juures saab haldjatele edasi öelda ka igavikulisi soove. Martini sõnul võiks soovimisel iseenda egoistlikud kihud ja tahtmised maha suruda ning mõelda sellele, kas soov ka laiemalt kasu toob.

„Siin, Lehtmetsa hiieaugus saame paluda haldjatelt tuge millelegi igavikulisele oma elus või saame soovida muutust oma ellu,“ selgitab ta.

Korraga saab soovida vaid ühe soovi. Ning tuleb vahet teha, kas soovitakse midagi igavikulist või millegi lõpetust, sest sellest oleneb riituse vorm. „Kui me soovime haldjatelt midagi paluda, siis peame neile ka midagi andma,“ õpetab Martin. „Üldiselt on olnud kombeks ohverdada hõbedakaabet. Ent tähtis ei ole anni suurus, tähtis on side, mille loome iseenda ja universumi vaimsuse vahele. Mäletan, et käisin 1953. aastal, kui aeg oli väga vaene, hiiepaigas. Ja tädi küsis, kas ma andi ka andsin. Ma uurisin, et kust seda andi võetakse. Tädi ütles, et taskus või voodri vahel „oo ju mõni leevatera ikka“ ja seda siis võis haldjatele kinkida. Nii võib ka praegu tuua neile anniks viljateri. Meie haldjad ei tule kunagi lugema, kui palju teri on, nende jaoks on tähtis, et me soovime nendega suhelda.“

Pärast anniandmist ja soovi soovimist on heaks tavaks ka hiiehaldjaid tänada.

Head soovid toovad kasu paljudele

Erinevate murede-soovidega on tavaks olnud käia eri pühakohtades. Silmanägemise turgutamiseks ja nahahaiguste korral käidi tavaliselt silmaallikal, lapseootele jäämiseks aga liukivil liugu laskmas.

Lehtmetsa moaljakivi lähedal on teinegi haldjakoht, seitsme tee rist koos annikiviga.

„Looduses on hea väeväljaga paiku, mille tunnevad ära ka metsloomad. Kui mööda metsloomaradu hakkavad liikuma inimesed, võib sündida seitsme tee rist,“ räägib Martin. „See on sobiv paik Metsavana tervitamiseks, siis me tunneme tasakaalu, rahulolu ja tahame luua sõbralikke suhteid – see kõik on metsavana vägi. Aga et ta seda kõike meile pakkuda saaks, selleks peame ka metsavanale tegema kingituse. Ka siin piisab mõnest viljaterast, et luua sidet metsa ja iseenda vahele.“

Haldjamees selgitab, et Metsavana asub lääne pool, seega peaksime anni andmisel olema lääne suunas.

„Metsloomad meid pärast seda ei pelga, metslinnud ei satu paanikasse, ja me oleme Metsavana valdustes omaks võetud – ta teab nüüd, et inimene on tulnud sooviga olla metsasõbralik ja sooviga, et Metsavana saaks olla talle toeks.“  

Ka selles haldjapaigas on kombeks soovida. „Aga me ei saa soovida midagi iseendale,“ hoiatab Martin. „Sest mõelge, kui meil oleks siin kauss šokolaadi ja keegi sooviks, et see šokolaad kuuluks temale, siis jääksid teised ju ilma. Metsas ei saa olla üksinda tasakaalus, alles kaks inimest moodustavad terviku. Või ka suurem hulk inimesi. Sellepärast saab siin soovida midagi kellelegi teisele. Kas ühele inimesele, suuremale seltskonnale, kogu rahvale või isegi kogu inimkonnale – nii nagu teie süda kutsub.“  

Martin märgib ka, et oma soovist ei tohi teistele rääkida, sest siis soovivägi väheneb. Ning lisab, et pühakohtades ei ole paslik soovida kellelegi karistust, kättemaksu või läbipõrumist. Kui keegi on eksinud, peaks see arusaamine jõudma eksinuni ise.

Kuidas haldjaid näha saab?

Ehkki ka haldjapaigas ei pruugi tavainimese silm haldjaid reaalselt näha saada, on nende kohalolek Martini sõnul seal tunnetatav ka tuimapoolsete inimeste jaoks. „Haldjat on võimalik näha enda sees,“ annab ta vihje. „Aga selleks peab täiesti avatud olema.“

Kuid nad ilmutavad end ka väliselt, kui õnne on. „Mina kogesin seda esimest korda Muraste mõisa lähedal Muraste hiiemäel – läbi mitmekilomeetrise pilve tekkis otsekui toru või kanal ja ma tundsin sidet universumi väega,“ kirjeldab ta, lisades, et sarnast kogemusest on peaaegu samas sisus ja vormis rääkinud mitmed inimesed.

„Side universumi väega annab meile ka võimaluse intuitsiooniks, annab võimaluse näha seda, mida me ise enne sündimist oleme endale kavandanud,“ jätkab haldjamees.

„Ma olen inimesi neisse paikadesse juhatanud ja sageli on nad tagasi tulles kirjeldanud, kuidas on end ühes või teises paigas tundnud. Enamasti ei ole nad küll haldjaid näinud, kuid pilvede sõud, puude kohin ning liblikate lendamine on neid haldjatunnetusse viinud. Ja selles tunnetuses on nad mõistnud iseennast.“

***

Mis juhtub siis, kui keegi raiub hiiepuu või viib ära haldjakivi?

Martin ütleb, et paiga väekus ei vähene, isegi kui sellelt riitusekivi ära viia või puu maha võtta. „Kivi ja puu ainult vahendavad koha energiat, aga vägi ei kao,“ selgitab ta. „Pühapaiku on ju külastatud ning neis riitusi tehtud nii kaua, kui oleme siin elanud – vähemalt 3000 aasta vältel. Kui me siin viibime ja riituse lõpus haldjaid täname, jääb meie tänu siia. Selles tänus on bioenergeetiline väli ning iga inimese tänuga kasvab paiga vägi.“

Ent pühapaikadesse tuleb siiski suure lugupidamisega suhtuda, sest rüüstajat tabab karistus. „Meil oli üks juhus, kus Tammemäelt viidi ära riitusekivi. See viidi selleks ära, et sellelt paigalt võtta vägi,“ jutustab Martin. „Aga perekonnal, kellega asi oli seotud, tekkisid järjest terviseprobleemid. Need tulevad alateadvuse kaudu, kui inimene on eksinud – ta tunneb eksimust ja kutsub endale ise õnnetuse kaela.“

Mis puutub eramaale jäävatesse haldjapaikadesse, siis võiksid need Martini sõnul jääda abiotsijatele avatuks. „Üldiselt on muhulased olnud igameheõiguse poolt: mööda maad võib kõndida päikesetõusust päikeseloojanguni. Aga Muhumaale on ju tulnud uued maaomanikud mujalt ja nendega kokkuleppimine on mõnikord keeruline,“ tõdeb ta.

***

Kuidas täpselt tuleb haldjapaigas soovida

Esmalt rõhutab Martin, et eri kohtades on erinevad traditsioonid ning pole ühte ja ainsat õiget soovimisviisi. Siiski tasub üht-teist teada.

• Enne soovi soovimist tuleb haldjatele tuua andi. Traditsiooniliselt on selleks olnud hõbedakaabe, tänapäeval tuuakse münte, aga anniks võivad olla ka näiteks viljaterad.
• Andi antakse ida suunas – see on soovide vahendaja, äiksejumala Uku valitsusala.
• Kui and on antud, tuleb teha inimesemärk – „et haldjad saaksid aru, et inimene on tulnud“. Vastavalt soovile tehakse inimesemärk kas päri- või vastupäeva. Kui soovime midagi kestvat ja igavikulist, tuleb märk teha möödapäeva, kui aga millegi lõpetust, siis vastupäeva. Martin selgitab, kuidas inimesemärki teha: „Esmalt liigub käsi ülalt alla, siis (igavikulise soovi korral) vasakult paremale ning teeb ringi möödapäeva.“ Muutuste soovi korral ülalt alla, paremalt vasakule ning ring vastupäeva.
• Siis keskendutakse paariks-kolmeks minutiks soovile, et see eeskätt jõuaks pärale soovijale endale ning seekaudu abiandvatele haldjatele.
• Kui soov on kindlalt soovitud, liigutakse – vastavalt soovile kas päri- või vastupäeva – ümber kivi, lehvitatakse haldjatele ja avaldatakse neile tänu.

Vaata videot!