Poeg Madis mälestab nõelraviarst Heino Tiiki: isa õppetunnid kujundasid mu elu, filosoofiat ja erialavalikut (6)

Arsti ja Eesti terviseteenuste arendaja Madis Tiigi sõnul kasvatas isa Heino oma lapsi juba väikestena iseseisvaks. “Meie kasvatamine või arendamine on käinud rohkem läbi suunamise, kõik lapsed on kasvanud ise ja olnud juba väikesest peale väga iseseisvad. See on olnud muidugi vanemate poolt toetatud. Aga juba esimesest päevast läksime kooli ise, kõik pidid ise hakkama saama. Niimoodi õnnestus need asjad sättida, et vanematel ei olnud eriti muret. See ei tähenda, et oleks olnud vabakasvatus, märkamatult olid kõik asjad paigas. Reeglid olid kõigile selged ja arusaadavad,” ütleb ta. 

Madise sõnul mõjutas just isa Heinoga koos veedetud aeg tema edasist elu kõige rohkem. Eriti tähtsaks verstapostiks peab ta isaga koos reisimist. 

“Ma reisisin juba väikesest saadik isaga hästi palju koos. Minu elu ja karjääri jaoks oli täiesti erakordne 1978. aastal, kui ma olin kümneaastane, veeta koos isaga kaks kuud Soomes. Tollal, sügaval nõukogude ajal oli suur ime, et keegi üldse välismaale sai. Juba kümneaastasena sain näha hoopis teistsugust maailma, õppisin paari kuuga ära soome keele ja pärast seda olen olnud Soomega tihedalt seotud. Soome keel on olnud minu jaoks teine keel, mida palju räägin, ja olen Soomes ka palju töötanud,” räägib ta. 

Isaga Soomes reisimine mõjutas suuresti Madise erialavalikut. “Ülikooli ajal sai mindud vahetusüliõpilasena Tampere ülikooli, osaliselt jälle sellepärast, et isa elas Tamperes. Ma sain tema juures elada. Tampere ülikoolis sattusin peremeditsiini kursusele. Olin siis neljanda kursuse tudeng, aga mul ei olnud veel kindlat erialaeelistust, mis eriala arst minust saab. Soomes peremeditsiini kursuse võtmine jättis aga nii sügava jälje, et tegingi oma erialavaliku lähtuvalt sellest. Soomes käigud muutsid väga palju minu elukäiku,” tunnistab ta. 

Suurim õppetund ja tarkustera, mis isa talle andis, on Madise sõnul järgmine: “Kui ma olin esimese kursuse tudeng, oli isal hästi suur raamatukogu, kus oli palju kirjandust, meditsiinialast, filosoofilist ja muud. Küsisin isa käest, et anna mulle lugeda midagi ingliskeelset, et saaksin meditsiinilist keelt praktiseerida. Isa andis riiulist ühe raamatu, lugesin seda mõned päevad, läksin isa juurde tagasi ja ütlesin, et see on nii raskes keeles, anna midagi lihtsamat. 

Isa ei öelnud selle peale midagi. Mõni päev hiljem tõi ta mulle ühe soomekeelse sildi, millele oli kirjutatud “Ainuke koht, kus edu on enne tööd, on sõnaraamat”. Ehk siis mõte oli selles, et sa ei saa olla edukas, kui sa ei tee tööd. Ainuke koht, kus see on võimalik, on sõnaraamat, sest E-täht on enne T-tähte,” meenutab ta. "Need kaks lugu on olnud minu elus ühed tähtsaimad momendid, mis kujundasid nii mu elu, filosoofiat kui erialavalikut, ja need on seotud isaga." 

“See iseloomustab seda, mismoodi ta märkamatult vajutas õigetele kohtadele ja oskas inimesi motiveerida. Eks seda on paljud patsiendid ka öelnud, et piisas ühest vestlusest või visiidist ja saadi terveks, kõike tänu sellele, et ta oskas patsiente motiveerida,” selgitab ta. 

“Kuigi ta võis olla ka üsna otsekohene ja öelda patsientidele ka üsna julmalt, kui polnud midagi ravida või kui inimene pidi ise muutma midagi. Ta julges seda väga otsekoheselt välja öelda. Skorpionina oli ta väga otsekohene ka, läbi lillede ta midagi ei öelnud,” tõdeb ta.