Keri saare viimane majakavaht Astrid Kannel: see oli äärmiselt romantiline (3)

Keri saarel olevast majakast kuulis ta töö käigus intervjuud tehes. „Mõtlesin, et miks mitte proovida seal seda ametit. Esimesel aastal olin mina majakavaht ja minu mees minu abi, teisel aastal juba oli teistpidi,“ meenutab ta, lisades, et kogemus oli ka äärmiselt romantiline.

„See oli tohutu romantika. Tol ajal polnud nii, et iga päev sõitis keegi purjekaga kohale vaid see tähendaski täielikku üksindust. Väike proovile panek,“ sõnab ta.

Majakavahi amet tähendas seda, et toota tuli elektrit, vahetada pirne ja palju muudki. „Meil ei olnud paati, relva, telefoni. Midagi polnud! Me pidime kindlal kellaajal karjuma ühte venekeelsesse aparaati ühe venekeelse koodi, mis läks siis läbi mitme majaka Veeteede ametisse. See kood tähendas, et kõik on korras. Ja kui me karjusime mingi teise koodi, siis see tähendas, et mingi probleem on. Aga me ei saanud täpsustada, mis on,“ kirjeldab ta tööd.

Kord juhtuski nii, et nende silme all lõi äike majakasse sisse. „Me üritasime varugeneraatorit ja varumajakat tööle panna, aga tuli välja, et see ka ei lähe tööle ja siis oligi aeg karjuda see teine parool. Põhimõtteliselt ükski tuli ei põlenud,“ meenutab ta.

Mis puutub sellesse, et täna on Keri majakas väga halvas seisus ja selle parandamiseks raha leida ei taheta, tuleks Kanneli sõnul see siiski korda teha. „Nii vaesed me küll ei ole, see on ikkagi auasi!“ on ta seiskohal, et majakas tuleb korda teha.