Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kubernerile kaevati hüppajate kolekombeist (2)

„Mõne aasta eest ilmus Pärnumaale ususelts, kes nimetab ennast hüppajateks. Ta teotseb järgmiselt: usu poolehoidjad kogunevad teatud aegadel kas kuhugile tallu, väljale või metsa. Keegi neist loeb ette Johannese ilmutamise raamatut, lõpuks laulavad laule. Palvetamise ajal mitmed heidavad maha, kus karglevad häälitsedes kuni lõpeks surnuina jäävad vait. Uskujate endi arvates tulnud nende peale Püha vaim. Peale palvetamist „surnud“ tõusevad üles ja hakkavad suure vaimustusega hüppama,“ kirjutati 1900. aastal ühest Pärnumaa vallavalitsusest kaebekiri Riia ringkonnakohtu prokurörile.

Kuid hüppamine oli vaid pool häda.

„Naesterahvad võetakse täiesti alasti ja kaetakse valgete linadega. Selle järele langevad nad neljakäpuli, nende selga istuvad mehed ja algab sõit ümber paiga. Omavahel nimetavad nad selle toimingu „Jeruusalemma sõiduks eesli seljas.“ Räägitakse, et selle juures peetakse sugulist ühendust,“ kirjutas vallavalitsus edasi.

Kiri ajas politsei ja talurahva asjade komissari marru. Alustati uurimist. Kubernerile kanti ette, et ususelts sai alguse Stockholmi vennastekogudusest, kes Vormsile oma kooliõpetaja saatis „hüppajaid“ tutvustama. Vormsilt laotus ususelts mandrile. Hüppamist põhjendavat nad Luukase evangeeliumis öelduga: rõõmustage ja hüpake! Kirikut hüppajad ei tunnistavat.